Hoolitsesin pärast insulti ema eest, rääkisin temaga iga päev … ja järsku kuulsin ülestunnistust, mis muutis kogu mu elu…

Olen juba mitu aastat oma ema eest hoolitsenud. Pärast insulti ei räägi ta peaaegu üldse — arstid hoiatasid kohe: «Ärge oodake imesid. Maksimaalselt — eraldi sõnad». Aga ma rääkisin temaga ikkagi iga päev. Istusin tema kõrval, võtsin tal käest kinni, rääkisin lastelastest, uudistest, isegi ilmast. Mulle tundus, et kui temaga rääkida, siis tunneb ta elu. Mõnikord nägin, kuidas tema huulenurk veidi värises, ja uskusin, et ta kuuleb mind.

Olin harjunud selle vaikusega. See oli raske, aga meie oma. Ja järsku eile õhtul muutus kõik. Kaatsin ta tekiga, kohendasin patja, kui kuulsin sosistamist. Tõelist, vaevu kuuldavat, aga need olid sõnad. Ma tardusin.

— «Ma pean sulle ütlema…»

Istusin lähemale, süda peksis nii, et kõrvus kohises.
— «Ema, palun räägi, ma kuulan».

Ta vaatas lae poole, justkui kartes minuga silmi kohtuda. Huuled värisesid ja iga sõna tuli raskustega.
— «Ma tegin vea…»
— «Mis viga?» — sosistasin vaevu hingates.
— «Mul oli poeg… sinu vend».

Ma tundsin, kuidas keha külmaks läks.
— «Mis? Milline vend?» — sosistasin, kartes kuuldud kinnitust.

Ema sulges silmad ja pisar veeres üle tema põse.
— «Ma loobusin temast. Olin noor, kartsin. Keegi ei tea. Isegi su isa ei teadnud».

Istusin täies tardumuses. Kogu elu olin pidanud end üksikuks lapseks. Kogu elu kadestasin neid, kel on õdesid-vendi, kes võisid saladusi jagada, koos vanemate eest seista või kooki jagada. Ma tundsin end alati üksikuna. Ja nüüd selgub — tema oli olemas. Kusagil seal, selles maailmas, elab minu vend. Tõeline.

— «Kas sa nägid teda hiljem?» — küsisin, hääl värisemas.
— «Ei… ma ei tea, kus ta on…»

Ma ei teadnud, mida tunda. Sees oli kõik segamini: viha ja kaastunne, solvang ja halastus. Kuidas ta võis kõik need aastad vaikida? Kuidas ta võis jätta mind pereta, vennata, keda ma lapsena nii ootasin? Aga ma nägin tema nägu ja mõistsin: ta kannatas selle saladuse tõttu ise. Ta kandis seda aastakümnete jooksul ja võib-olla just see murdis teda.

See öö ma ei maganud. Istusin oma toas ja leidsin ema vanu asju — kirju, fotosid, märkmeid. Otsisin vähimatki vihjet. Aga ei midagi. Justkui ema elu algas alles minu sünniga. Ei sõna, ei vihjet.

Ma meenutasin, kuidas lapsena sageli palusin teda venna või õe järele. Ta vastas alati lühidalt: «Ei saa». Arvasin — terviseprobleemid. Aga nüüd ma mõistan: ta lihtsalt ei saanud tõtt rääkida.

Täna hommikul istusin taas tema kõrvale ja küsisin:
— «Ema, kas sa tahad, et ma ta üles leiaksin?»

Ta vaikis kaua. Siis vaatas mulle otsa ja ütles vaevu kuuldavalt:
— «Kui jõuad… Anna andeks».

Ja jälle pisarad. Tema ja mina. Ta pigistas mu kätt nii kõvasti, justkui see oleks ainuke asi, mis teda siin maailmas hoiab.

Minu hinges on nüüd tühjus ja rahutus. Ühelt poolt — soov leida teda, seda venda. Äkki ta elab kuskil lähedal? Äkki tal on ka pere, lapsed ja nad ei tea oma veresugulastest midagi? Või otsib tema ise kogu elu oma juuri?

Teiselt poolt — hirm. Mis siis, kui tõde osutub veelgi valusamaks? Mis siis, kui ta ei taha minust teada? Mis siis, kui ema tegi seda mitte juhuslikult, vaid mingil kohutaval põhjusel?

Ma vaatan teda, tema nõrka keha, ja mõistan: meil on vähe aega. Ja kui ma tahan tõde lõpuni teada saada, pean kiirustama. Aga kas ma olen valmis selleks, mida leian?

See ülestunnistus muutis minu elu igaveseks. Nüüd ma ei ole enam üksik laps. Olen — õde. Aga ma ei tea kellele.

Aga kas teie otsiksite üles selle venna, isegi kui ema oli kogu elu vait, või jätaksite mineviku sinna, kus see on?