Hoolimata karmi pakasest püüdis koer viimase hingetõmbeni oma kutsikaid soojendada…

Lumetorm möllas sel päeval erakordse jõuga, justkui otsustades kogu maa külma tühjusse mässida. Inimesed kadusid tänavatelt ja vähesed möödujad mässisid end mantlitesse ja kiirustasid sooja trepikoja varju. Ühes hoovis, lagunenud kuuri taga otsis varjupaika väike koer nimega Lizzie. Ta oli neist krantsidest, kes elavad aastaid inimeste kõrval, kuid jäävad ikka kodutuks. Keegi ei teadnud täpselt, kust ta tuli, kuid paljud märkasid teda sageli prügikastide või kohaliku pagariäri ukse juures, kus taheldelised töötajad talle armsa näri jagasid.

Sel päeval oli külm nii tugev, et isegi lühike jalutuskäik võis lõppeda külmakahjustusega. Kuid Lizzie ei saanud kahjuks sooja minna: ta oli just kutsikad sünnitanud ja kogu tema mõtted olid täidetud soovist kaitsta oma pisikesi kutsikaid paratamatu hukatuse eest. Piirkonna vanim elanik, härra Tom, nägi, kuidas ta jooksis edasi-tagasi, otsides mingitki aluskatet või kaltsu, et soojendada neid tillukesi olendeid, kes olid vaevalt paar päeva vanad.

Lizzie leidis kuuris varjatud nurga, kus uks ei olnud tihedalt vastu lengi, lastes sisse tuuleiile. Emainstinkt sundis koera rulli tõmbuma oma poegade ümber, suruma neid oma kõhu vastu ja hoolikalt lakkuma, et vähemalt oma soojuse abil neid soojendada. Iga kord, kui järgmine jäine iil sisse tungis, võpatas Lizzie kogu kehaga, kattis kutsikad oma külje poole ja kuulas murelikult nende nõrka niutsemist.

Samas elas lähedal naine nimega Emy. Ta oli kurbusega märganud, et sellise ilmaga olid paljud hulkuvad loomad tänavalt kadunud — keegi peitus keldrites, kedagi võtsid vastu hoolivad naabrid. Kuid Lizziest teadis ta ammu: ta oli korduvalt koera toitnud, kui see arglikult tema õue piiluma tuli. Viimastel päevadel polnud Emy teda näinud, mis tekitas muret. Kuigi naine viskas kaminasse puid, pöördusid tema mõtted alati tagasi küsimuse juurde: “Mis temaga on? Ja kui tal on kutsikad?”

Õhtul, hoolimata lumetormist, pani Emy selga sooja mantli, villased sokid ja astus otsustavalt õue taskulambiga. Õues oli peaaegu võimatu teed näha: lumi sadas nii suurte helvestena, et need pimestasid silmi. Kuid naise otsusekindlus osutus tugevamaks külma hirmust. Meeleheitlikult vaadates iga nurka tuli lõpuks nägi ta avatud kuuriuksest nõrka valgust. Sisenedes eristas ta algul ainult hunnikut laudu ja kotte, kuid kuulis siis niutsemist. Kui Emy taskulambiga nurka valgustas, nägi ta, kuidas Lizzie meeleheitlikult surus enda juurde kolme kutsikat.

Koer värises üle kogu keha, tema koon justkui väljendas sügavat väsimust, kuid niipea kui ta nägi inimest, üritas Lizzie tõusta, kuigi käpad märgatavalt vankusid. Ta ei teadnud, kas võib usaldada, aga tema murest tulvil silmad laususid: “Aita, kui saad…”

Olles näinud seda piinavat pilti, tormas Emy koerte poole. Ta tõstis ettevaatlikult ühe kutsika — see oli jäiselt külm, aga veel hingas. Teised kaks olid nukralt soojuse otsingul niutsunud. Lizzie, kes kogus oma viimaseid jõuvarusid, lakutas oma väiksekese nina, mis oli vanas, külmunud kangas. Emy võttis kaelast salli, mässis selle ümber kutsikad ja tõmbas teise osa Lizziele, et tema kõhtu natukenegi soojendada. Kuid koera olukord oli väga raske: koon oli hall, hingamine katkendlik ja silmad tuhmilt.

“Hoia vastu, tüdruk, hoia vastu!” sosistas Emy, püüdes viia ema ja kutsikad õue, et viia nad oma koju. Võttes Lizzie sülle, tundis ta, kui kõhnu ja nõrgaks oli koer muutunud. Kuid Lizzie hoidis oma väikseid karvapalle endale tugevalt, laskmata neil hetkekski minna, justkui öeldes: “Ära võta neid minult.”

Tee koju tundus lõputu. Emy leidis vaeva lumetormis teed puhastades. Ta mõistis, et iga viivitus võib kõigile elu maksta. Lõpuks jõudsid nad sooja ruumi ja naine seadis koerad ettevaatlikult varem valmistatud alusele kamina ees. Lizzie ei suutnud sel hetkel isegi pead tõsta, kuid ta püüdis ikka veel oma väsinud kehaga soojendada kutsikaid.

Emy kutsus oma naaber Fredsi, et too tooks sooja vett ja mõned tekid. Neljakesi (Fred tuli koos abikaasaga), nad hellalt hõõrusid ja soojendasid värisevaid koeri, vaadates lootusrikkalt, kuidas Lizzie tuhmi elusäde hakkab natuke tugevamalt lõõmama. Kutsikad lakkasid lõpuks niutsemast ja jäid soojuse käes vait.

Minutid möödusid piinavalt, kuid sees puges tunne, et abi tuli õigeks ajaks. Koera ja tema väikeseid lapsi asetati ahju juurde, pannes mõned soojenduspadjad ja mähkides tekki. Lizzie, tundes, et lapsed on ohutus, sirutas end välja, sulges silmad ja ohkas vaikselt — väsinult, aga kergendusega. Tema käpp toituma veel pisikeste kerekehed ülevalt, justkui meenutades hüvastijätuks, et emalik armastus on tugevam kui mistahes pakane.

Sellel ööl ei maganud Emy peaaegu üldse. Esivalguses avastas ta, et Lizzy hingab vaevalt: külm ja alajahtumine olid oma töö teinud. Kuid kutsikad klammerdusid juba tugevamalt ema vastu ja üks tekk asendati teisega. Kui Emy nägi, et koer avas silmad, hüüatas ta rõõmsalt: “Tänu Jumalale, ta on meiega!” Lizzie justkui noogutas vastu, justkui tunnistades, et ta ei ole veel valmis alla andma.

Hiljem, kui varahommik valguse lumega kaetud aknale heitis, kostis Emy kodus esimene vali kutsikapiuks, küsides süüa. Lizzie ise tõusis, lakkus väikest ja puuris oma soojadele alale, võimaldades endale lõpuks puhkust. Just siis mõistis Emy: emade truudus võib ime korda saata, isegi kui külm kavatseb röövida kogu jõu ja lootuse. Lizzie ennastsalgavus, kes võitles viimase hingetõmbeni, et kaitsta oma perekonda armutu talve eest, näitas, kui sügav ja liigutav võib armastus olla.

Ja ehkki armid ja mälestused sellest hirmsast ööst jäävad Lizziele kogu eluks, said kutsikad võimaluse kasvada üles soojas ja hoole all. See lugu meenutas veel kord, et isegi kõige karmimates tingimustes võib hellus ja truudus süüdata leegi, mis võib soojendada südameid — nii looma kui ka inimese omasid.