Hoidsin minevikust kinni viimase hetkeni. Kuid üks hetk sundis mind lahti laskma…

Ma olen ammu võpatanud, kui näen oma eksmehe naist. Kaksteist aastat tagasi tuli ta meie ellu ja meie abielu lõppes. Ma ei vaidle minevikuga, lihtsalt ei taha teda lähedal näha. Kui valmistasime ette tütre pulmi, palusin ainult ühte: et ta ei tuleks. See on minu tüdruku päev, mitte kellegi teise loo kordus.

Pulmapäeval tuli mu eks abikaasaga käsikäes. Ta ütles:
— Kuhu ma lähen, sinna läheb ka mu naine.
Vastasin rahulikult:
— Mina olen pruudi ema. Ma ei taha, et ta siin oleks.
Ta vaatas mind, naeratas ilma väljakutsuvuseta ja läks väljapääsu poole. Lahkus ilma stseenita. Hingasin kergendatult, kuid ebamugav tunne jäi alles.

Enne tseremooniat läks kõik keeruliseks. Fotograaf, kimbud, külalised. Püüdsin hoida fookust tütrel — ta säras, kuid ma teadsin: seesmiselt oli ta rahutu. Paar minutit enne algust kuulsin tema karjatust. Jooksin.

Ta istus pruuditoas, põsed märjad.
— Ema, — ütles ta vaikselt, — Mul hakkas nii kurb, et isa ei ole sinuga. Ma saan kõigest aru, teil on oma elu. Kuid täna tahan, et te oleksite koos. Mitte eraldi. Kas või korraks. Kas või minutiks.

Ma kallistasin teda. Ilma sõnadeta. Ainult üks mõte: see on tema päev, mitte minu arve minevikule. Läksin eksmehe juurde. Seisime hetkeks vaikides.
— Ta tahab, et saadaksime teda koos, — ütlesin. — Kas saad?
Ta noogutas. Ilma vabandusteta, ilma vaidlusteta.

Kui muusika hakkas mängima, seisime meie tütre mõlemale poole ja hakkasime kõndima. Nägin, kuidas tal oli kergem hingata. Ta pigistas meie käed tugevamalt. Sel hetkel muutusid kõik minu vanad solvumised vaiksemaks. Need ei kadunud, kuid taandusid millegi tähtsama ees — tema rahulikkus.

Tseremoonia kulges sujuvalt. Külalised naeratasid, mõned nutsid. Püüdsin endise pilgu — mitte nostalgiast, vaid et hoida piire. Me tulime tema pärast. Ja sellest piisas.

Pärast pidulauda tuli ta minu juurde:
— Aitäh, ema. Nii just ma seda ette kujutasin. Et te mõlemad oleksite kohal.
— Ma tean, — ütlesin. — Ja andsin oma parima.

Õhtul, kui hakkasime juba asju kokku pakkima, tuli minu juurde see naine.
— Õige, et ma lahkusin, — ütles ta vaikselt. — Täna polnud minu koht.
— Aitäh, — vastasin. Ilma vihata. Ilma võiduta.

Kodus mõtlesin: lahti laskmine — see ei ole mineviku kustutamine. See on valik mitte seda urgitseda seal, kus on vaja olla toeks. Täna tegin õige valiku. Mitte eksmehe pärast. Tütre pärast. Ka enda pärast.

Me ei saanud uuesti perekonnaks. Kuid tähtsal ristteel astusime samale poole — sellele, kellele see oli kõige olulisem. Ja see on see, mida tahan mäletada tema pulmapäevast.

Kas suudaksite unustada üheks päevaks vanad solvumised lapse rahu nimel?