Hingeline vestlus Jumalaga. See oli tema isiklik päev, pühendatud millelegi puhtale ja pühalikule

Žanna valmistus selleks päevaks elevusega, mis kasvas tema südames iga hommikuga, kui ta silmad avas. Esimene kommunioon polnud talle lihtsalt rituaal, vaid midagi palju enamat – midagi, mida ta veel sõnadega seletada ei osanud, kuid sügavalt tundis.

See oli tema isiklik päev, pühendatud millelegi puhtale ja pühalikule, justkui läheks ta tähtsale kohtumisele Temaga, kes teda alati ootab ja kuuleb tema mõtteid ka kõige raskematel hetkedel.

Hommikul peegli ees seistes sättis Žanna valget pärga oma juustele. See oli tema vanaema kingitus – täpselt samasugune pärg, mida vanaema kandis oma esimesel kommunioonil.

Sel hetkel tundis Žanna kerget ärevust ja aukartust. Ta teadis, et tema ema, vanaema ja isegi vanavanaema olid kunagi läbinud selle rituaali ja igaüks neist pühendas selle päeva oma palvetele, soovidele ja varjatud mõtetele. Nüüd oli tema kord.

Kui Žanna astus templisse, mängis hommikupäikese valgus vitraažidel, värvides ruumi pehmetesse ja sooja toonidesse. Ta kõndis mööda vahekäiku, tundes end osana millestki vanast ja tähtsast, justkui oleksid tema sammud seotud tuhandete inimestega, kes kunagi olid tulnud siia lootusega, valuga, rõõmu ja ootusärevusega. Kõik ümberringi hingas rahu ja see tunne eemaldas temast tasapisi pinge.

Žanna laskus põlvili ja pani käed kokku, nagu teda oli õpetatud. Sel hetkel tundus, et maailm tema ümber kadus ja ta jäi üksi Jumalaga. Alguses ei teadnud ta, mida öelda, tema mõtted olid segamini.

Ta tahtis jagada kõike – oma tuleviku kartusi, rõõmu selle üle, et vanemad on tema üle uhked, ja isegi väikseid saladusi, mida ta kunagi kellelegi ei olnud rääkinud.

– Jumal, – sosistas Žanna, tundes, kuidas süda hakkas pisut kiiremini lööma, – ma tulin siia, sest tean, et oled alati minu kõrval. Aga vahel tundub mulle, et ma ei tunne sind alati. Miks see nii on?

Ta meenutas, kuidas ükskord tema sõber ütles, et pole kunagi Jumalat näinud ja et võib-olla pole Tal huvi nende väikese elu vastu. Siis tundis Žanna segadust. Talle ei olnud arusaadav, miks inimesed kahtlevad selles, mida ta nii selgelt tunneb. Ja nüüd, siin vaikses hetkes, otsis ta vastust.

– Vahel olen minagi hirmul, – jätkas ta, – aga sa ju oled alati siin, eks? Isegi kui ma ei kuule sinu häält?

Ta tõstis pilgu enda ees olevale kujule ja tundis sel hetkel sügavat rahu, justkui oleks vastus tema küsimusele olnud sealsamas. Mitte sõnades, mitte selgitustes, vaid vaikus, mis teda ümbritses.

Žanna sulges silmad ja meenutas hetke, kui paar nädalat tagasi ema teda enne und otsaesisele suudles ja vaikselt ütles: „Sa oled meie ime.“ Siis tundis ta samuti sooja tunnet südames.

Võib-olla toimibki Jumala armastus nii? Läbi väikeste hetkede, läbi nende sõnade, kes on tema lähedal? Ta mõistis äkki, et see ongi see side, mis on nähtamatu, kuid alati tuntav.

– Jumal, – sosistas Žanna uuesti, seekord naeratades, – ma tahan olla sinule lähemal. Aita mul sind alati kuulda – mitte ainult siin, vaid ka elus, kui mul on raske või rõõmus.

Tema süda täitus valgusega ja Žanna mõistis: Jumal on temaga. Ta ei nõua talt tõestusi ega formaalseid sõnu. Ta võtab teda vastu sellisena, nagu ta on – kõigi oma mõtete, hirmude ja väikeste rõõmudega.

Ta ei ole üksi. Ta on osa millestki suurest, soojast ja heast, nagu ema või vanaema kallistus, mis on alati lähedal, isegi kui nad füüsiliselt kohal ei ole.

Kui Žanna tõusis ja pöördus väljapääsu poole, tundus talle, et ta on veidi muutunud. See päev, see kohtumine, see vestlus – see kõik jääb temaga alati, nagu vaikne, kuid tugev valgus, mis valgustab tema teed, ükskõik kuidas see ka ei kujuneks.