Hiljuti sain teada tõe, miks mu 80-aastane vanaema sugulastega ei suhtle…
Praegu on minu vanaema 80-aastane ja viimased 20 aastat pole ta sugulastega isegi minimaalselt suhelnud. Isegi pühadel ei kohtuta. Tal pole nende numbreid telefonis, seega olin kindel, et põhjuseks on mingi konflikt nende vahel. Kuid kui vanaema rääkis mulle kogu tõe, sain aru, et tal oli 100% õigus.
Juba ammu järgib ta seda reeglit ja soovitab kõigil mitte suhelda tihedalt sugulastega. See kehtib rohkem vanusega kaasnevate muutuste kohta, sest vanadusele lähenedes muutume me väga palju.
Nooruspõlve maksimalismist ei jää jälgegi, kuid toimib mingi tark teadlikkus toimuvast.
Vanematel inimestel on üha suurem vajadus vaikuse ja rahu järele. Nad hakkavad mõistma, et neil on jäänud väga vähe aega, seetõttu hindavad nad iga minut oma elus.
Vanemaealiste jaoks on suhtlemisel teine tähendus. Nad ei taha, et neid õpetatakse, kuid neile on oluline jagada oma kogemusi ja elutarkust.
Suhtlemine lähedaste inimestega on õnn, kuid põlvkondade erinevused tekitavad tihti arusaamatust.
Alati ei suuda vanemad ja nooremad kompromisse saavutada ja üksteist mõista. Kõige sagedamini jääb iga konfliktiosaline oma arvamuse juurde, mis aitab kaasa sugulaste eemaldumisele.
Seetõttu väldivadki küpsed inimesed liigseid vestlusi. Nad ei igatse üksildust — neil on lihtsalt vaja hingelist rahu ja vaikust. Kisa ja alalised tülid võtavad nende kallist aega, seega on peaaegu lihtsam sugulastega suhtlemine lõpetada. Need, kes soovivad rahulikku ja kindlat vanaduspõlve, eemaldavad end lihtsalt kõigist.
Vanemad inimesed hindavad veelgi enam oma isiklikku ruumi ja lasevad oma ellu ainult need, keda nad soovivad. See aitab neil säilitada hingelist harmooniat.
Isegi üks tuntud kirjanik on selle kohta rääkinud, et targad vanemad inimesed peavad end kõigist eemaldama, et vältida ülekoormust võõraste mõtetega ja tegeleda asjadega, mis on neile olulised.
Pealegi on üksildane vanadus omamoodi ettevalmistus lahkumiseks inimesest. Kuid psühholoogid soovitavad siiski suhtlust mitte nii järsult lõpetada, et oleks keegi, kellega saaks oma hirme ja muresid jagada.
Aga mis te arvate sellest?
