Hiljuti, pärast kogu hoolt ja muretsemist lastelaste pärast, teatas tütar mulle, et olen halb vanaema, kes ei armasta oma lapselapsi

Iga päev pean sõitma läbi kogu linna tütre juurde, et viia vanem lapselaps kooli. Sel aastal alustas ta esimest klassi. Minu tütar jääb selle aja jooksul koju noorema lapsega, sest ta ei taha varakult tõusta, et viia vanemat last kooli koos kaheaastase pojaga.

Hommikuti jalutan lapselapsega ja näen, kuidas emad kärudega ise viivad oma vanemaid lapsi kooli. Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks minu tütar ei saa seda ise teha?

Miks ta arvab, et minu jaoks pole midagi hullu ärgata kell viis hommikul ja kiirustada läbi kogu linna tema koju, et viia vanem poeg kooli? Ma ei saa sellest aru.

Kui ma küsin temalt, vastab ta mulle:

– Ema, mida sul pensionil veel teha on, kui mitte lastelastega tegeleda? Või sa ei armasta neid?

Ma käin tütre juures nagu tööl. Igal hommikul viin lapselapse kooli, siis hoian lapselast, samal ajal kui tütar viib vanemat last huviringidesse.

Olen temaga õhtuni. Olen lihtsalt kurnatud. Nii näeb välja pensionipõlv. Ma ei ole kunagi nii väsinud olnud, isegi tööl mitte.

Poja lastega ma praktiliselt ei kohtu, sest nad ei vaja üldse minu abi. Kõigile minu küsimustele vastavad nad:

– Meil on oma lapsed, seega saame nendega ise hakkama. Parem tule lihtsalt meile külla, sest sinu lapselapsed igatsevad sind väga.

Mul pole isegi aega neid külastada, sest olen pidevalt tütre lastega hõivatud. Nädalavahetustel toob ta oma lapsed minu juurde ja tegeleb ise oma asjadega. Tal on juuksur, maniküür, spa, ostlemine.

Poeg ja minia külastavad mind harva, ütlevad, et neil on väga palju tööd, ja nädalavahetustel peavad nad koduseid asju ajama. Isegi kui nad mind külastavad, ei jäta nad oma lapsi minu juurde. Kui nad tulevad, aitavad nad mul tütre lapsi hoida.

Hiljuti šokeeris tütar mind uudisega, et ootab kolmandat last. Ausalt öeldes ei teinud see uudis mind sugugi rõõmsaks, sest ma ootan juba, millal tema lapsed suureks kasvavad, ja nüüd on tulemas veel üks beebi.

Ma ei saa aru, miks mu lapsed on nii erinevad, kuigi olen neid täpselt ühtemoodi kasvatanud. Kus ma tegin vea tütre kasvatamisel?

Ja veel üks küsimus, mis mind muret teeb: miks olen tütar, kellele ma pidevalt aitan, jaoks halb, kuid poeg, kellele ma üldse ei aita, jaoks alati hea?