Endise pereelukaaslasenimel jättis mu mees kogu meie majapidamise kõrvale ja kiirustas tema juurde — kuni ma järgmine kord temaga kaasa läksin…

Minu abikaasa jättis esimesel kõnel kõik meie ettevõtmised ja sõitis oma endise kaaslase juurde. Meie kodus tilkus kraan juba kolmandat kuud, riiul vedeles esikus ja pesumasin värises — “ei jõudnud kätte” kuidagi. Kuid tema juurde läks mees igal nädalal: kord oli “sifoon lekib”, siis “hinged kiiluvad kinni”, siis “pult ei tööta”, siis “kastmiseksüsteem on katki”. Tema selgitus oli alati sama: “Ma olen siiani maja kaasomanik. Pean vara eest hoolitsema”. Minu jaoks tähendas see, et meie plaanid võis tühistada igal hetkel.

Kulminatsioon leidis aset meie aastapäeval. Laud restoranis, piletid teatrisse — kõik oli tasutud. Kaks tundi enne väljaminekut ütles ta, et endisel “sõitis garaažiuks kohe kinni”. Lahkus. Sõin üksi õhtust ja läksin koju tagasi. Sel õhtul sain ma enda jaoks selgelt sõnastatud, et nii ma edasi elada ei taha. Ma ei ole asendusjuht ega tema “heade tegude” dispetšer.

Kui ta järgmine kord helistas ja ütles, et köök on üle ujutatud, vastasin ma: “Me tuleme”. Mees oli üllatunud ja küsis, kas olen kindel. Ma ütlesin, et see on ka meie küsimus, kuna see mõjutab meie peret.

Me läksimegi. Ta avas ukse. Mees läks vaikides tööriistadega kööki. Mingit avariimüra polnud, lihtsalt tavaline ummistunud toru. Ma jäin esikusse ja ütlesin talle rahulikult, ilma karjumata: “Siin on usaldusväärsete meistrite numbrid. Järgmisel korral kutsuge nemad. Ta on minu mees. Meil on oma kodu ja tegemised, mis ootavad kuu aega teie rikkumiste pärast”. Ta üritas naeratada ja ütleda, et “ta on alati aidanud”. Ma vastasin: “Siit edasi järgneb uus kord. Hädaolukorras pöörduge ametiasutuste poole. Kõik plaanilised tööd tehke läbi spetsialistide”. See vestlus lõppes sellega.

Koju sõites rääkisin temaga otse. Ilma etteheideteta, punktide kaupa. Esiteks — meie kodu ja plaanid on prioriteet. Teiseks — kui ta tõesti peab seda vara hooldama, las ta teeb hoolduslepingut ühisomanike kulul. Kolmandaks — kui küsimus seisneb osalemises, tuleks see juristiga lahendada: müük, sisseost või regulatsiooni kehtestamine, mis välistab tema isikliku osalemise. Neljandaks — kõik “soskvõhramise” kutseid endise juurde arutatakse minuga eelnevalt, ja otsused teeme koos. Viiendaks — meie isiklikud kokkulepped ei muutu teiste suuremate puldematuste tõttu.

Ta vaikis pikalt, siis ütles, et ei märganud, kuidas see normiks muutus. Vabandust, et aastapäeva rikkus ja pani teiste ette meie ülesanded. Koju jõudes parandas ta kohe kraani ja pani selle riiuli üles. Järgmisel päeval leidis teenindusettevõtte ja pakkus endisele lepingut. See ei sobinud, kuid ta oli järjekindel: “Isiklikult ma enam külastama ei hakka. Teenindamine toimub spetsialistide kaudu”. Paralleelselt konsulteeris ta juristiga osaluse kohta ja alustas väljumise protsessi: kas ostab välja või müüb.

Esimestel nädalatel oli tal raske uusi reegleid aktsepteerida: tulid sõnumid, et “kõik põleb”, “ilma temata mitte kuidagi”. Ta edastas meistrite kontakte ja ei läinudki kohale. Meie kodus leppisime kokku: kui on tõesti avarii, kutsutakse kõigepealt hädaolukorra teenused, mitte tema. Ühtegi tõelist õnnetust ei juhtunud. Kõik probleemid lahendasid tavalised torulukksepad ja elektrikud.

Kolme kuu pärast muutus olukord täielikult. Tal olid omad meistrid, ta lakkas iga kõne peale tormama. Me tagastasime tavapärase rutiini: nädalavahetused ilma järskude sõitudeta, kodutöid ei kulu nädalateks väntamise peale, otsused tehakse koos. Ta lahendab oma osalusest tulenevad õiguslikud küsimused ja ei kasuta “kaasomandit” enam õigustusena.

Kõige olulisem — ma ei tunne enam end asendina. Oma tegevuse piirasin, esitasin ootused ja kinnistasin reeglid. Ta kuulis mind. Ei draamat, ei sõda. Lihtsalt selged kokkulepped ja vastutus igal osapoolel. Ja kui nüüd tuleb temalt sõnum, vaatab ta esmalt mulle otsa ja küsib: “Kuidas me tegutseme?” See ongi see tulemus, mida ma vajasin.