Enam mitte poeg…

— Number pole enam teeninduses…

Thomas kuulas lühikest jahedat teadet ega suutnud uskuda, et kõik on päris. Ta helistas emale esimest korda kahe aasta jooksul. Siis pani naine ta valiku ette: tema või ema. Ja Thomas valis naise.

Nüüd oli ema number kättesaamatu.

Ta istus linnapargis pingil, käes kiri. Ümbrik oli hoolikalt tuttava käekirjaga adresseeritud: «Thomasile.». Õde edastas selle kulleri kaudu koos märkusega: «Ema suri 12. juunil. Ta palus, et ma annaksin sulle selle kirja. Ära mulle helista. Sa reetsid meid.»

Kiri oli avamata. Thomas ei julgenud seda kaua lugeda. Ta sulges silmad, meenutades päeva, mil kõik algas. Siis läks ta lõunale — tahtis süüa kebabit, astus sisse kaubanduskeskusesse ja äkitselt nägi teda. Naist pruuni tuultõkkejopega, tumedate juustega ja kõnnakuga, mida ta lapsepõlvest mäletas. Hetke tundus talle, et see on ema. Ta ei jõudnud siis sellele naisele järele, ja mõne minuti pärast sai paki. Sees oli see kiri.

Ta avas ümbriku. Ema read olid korrektsed, ilma parandusteta:

«Armas Thomas, kui sa loed seda kirja, siis mind enam ei ole. Mul on vähk. Täna tundsin äkki jõulainet ja otsustasin kirjutada. Öeldakse, et see on lõpu märk. Ära süüdista ennast. Ma tahtsin sada korda sulle helistada, kuid uhkus ei lubanud. Me mõlemad sattusime selle tunde pantvangiks. Ma ei suutnud leida ühist keelt su naisega — ja selles on minu süü. Kuid ka tema pole lihtne inimene. Anna andeks minu vead. Ma kasvatasin teid üksinda, nii nagu oskasin. Tõenäoliselt olen halb ema, kui sa nii kergesti ära pöörasid. Kuid isegi nüüd oled sa minu jaoks — kallis poeg.»

Thomas ei suutnud pisaraid tagasi hoida.

Ta meenutas, kuidas ema teda kunagi kõigi eest kaitses. Kui koolis teda kiusati, oli ema nagu kindel müür. Kui ta jäi haigeks, istus ema öösel tema voodi kõrval. Kui ta esimest korda eksami läbi kukkus — ema lihtsalt kallistas.

Ta ei helistanud siis talle. Ootas, et ema ise helistaks. Ja pärast — hakkas häbi, pärast — hirm. Ja nüüd — on hilja.

Ta valis uuesti numbri. Sama automaatvastaja hääl. «Number pole enam teeninduses.»

Ta läks koju. Naine, Laura, avas ukse.

— Mis juhtus? Sa oled vara.

— Ema suri, — ütles ta, jopet seljast võtmata.

— Millal?

— Kolm kuud tagasi.

— Ja sulle ei teatatud?!

— Õde ei tahtnud.

— No selline perekond… — alustas Laura, kuid Thomas katkestas järsult:

— Ära julge! Ära räägi neist halba. Mitte kunagi enam.

Nad otsustasid sõita õe juurde. Ta elas teises linnas. Thomas kiirustas autoga, pööramata Laurale tähelepanu. Ta oli vihane kõigi peale — aga kõige rohkem enda peale.

Õde avas ukse jaheda näoga:

— Sa tulid. Mida sa saavutada tahad? Vabandusi? Liiga hilja.

— Miks sa ei öelnud? Ma pidin teadma!

— Aga kas sa helistasid? Kirjutasid? Ei! Sa valisid — ja lahkusid. Blokeerisid meid. Karjusid, et pole enam poeg. Mäletad?

Laura üritas vahele segada, kuid õde plahvatas:

— Sul oleks parem vait olla! Sina rikkusid kõik ära! Sa pole kordagi üritanud meie perekonna osaks saada!

Thomas üritas tüli peatada, kuid oli hilja. Õde ajas nad uksest välja, ei tahtnud enam midagi kuulda.

Autos Laura porises:

— Sa ei kaitsnud mind. Ta alandas mind ja sina vaikisid!

Thomas vaatas aknast välja.

— Ma olen väsinud. Mul on valus. Ja selles, mis juhtus, on ka sinu süü.

Ta vaikis. Rohkem nad ei rääkinud.

Thomas ei ööbinud kodus. Kus ta oli, Laura ei teadnud. Ta peaaegu ei vastanud kõnedele, tuli ainult poja pärast. Tema hing oli katkenud tükkideks.

Mõnikord nägi ta tänaval ema — tema siluetti, kõnnakut, juuksevärvi. Süda jättis lööke vahele. Ta vaatas tagasi… ja mõistis: see pole tema. Ja ei saa kunagi olla tema.

Ta valib ikka veel tema numbri. Kuulab automaatvastaja häält.

Ja ütleb:

— Ema, palun… vasta…