Emme sosistas: “Sa pole ju päris oma laps.” Olin juba leppinud… kuni avasin garaaži nr 47

Kui ema ütles matusel, et isa “ei jätnud mulle midagi,” ei olnud ma üllatunud. Vanem vend sai alati kõik parima – tähelepanu, raha, kiitust. Minule – ainult raasukesed.
Ja siis sosistas ema vaikselt:
– Sa pole ju päris oma laps. Tahtsin varem rääkida…
Ja kogu mu sees varises kokku. Ma muutusin taas väikseks tüdrukuks, keda hirmutab iga täiskasvanu sõna. Noogutasin ainult, sest rääkida ei saanud.

Järgmisel päeval sõitsin isa koju, et asju sorteerida. Tegutsesin justkui automaatselt: voltisin ta särke, käisin läbi koltunud pabereid, vanu fotosid. Ja siis nägin ümbrikku. Tihe, hallikas, ebakorraliku käekirjaga. Selle peale oli kirjutatud: “Ava, kui oled üksi.”

Istusin otse põrandale, sest jalad muutusid nagu vatiseks. Sees oli võti ja isa kiri.
“Sa oled ainus, keda ma pidasin oma tütreks. Kõik tegin venna nimele, sest see on turvalisem. Kuid see on päris pärandus. Leia garaaž nr 47. Seal on tõde.”

Lugesin need read vähemalt viis korda üle. Selgus, et inimene, kes justkui ei jätnud mulle midagi, mõtles minust tegelikult rohkem kui keegi teine. Korjasin kokku asjad, nagu oskasin, vaevu jõudsin koju. Kogu öö ei saanud magada, kõndisin mööda korterit, ette kujutades, mis mind ootab.

Hommikul sõitsin nende garaažide juurde. Vanad tellised, viltused uksed, oliiviõli ja tolmu lõhn. Leidsin nr 47. Käed värisesid nii, et kaks korda pillasin võtme. Kui lõpuks ukse avasin, oli sees pime ja vaikne. Lülitasin tule ja nägin…

Kastid. Palju kaste. Ja metallist kapp nurgas. Avan selle – ja jäin seisma. Riiulid olid täis kaustu. Igal peal kuupäev ja venna nimi.
Ühes kaustas – pangaväljavõtted, teises – kviitungite koopiad, võlad, ülekannete dokumendid. Mingid koopiad, allkirjad. Kõik isa käsitsi kirjutatud: “Ta võtab raha,” “Ohtlik,” “Ära ütle talle,” “Ära vaidle temaga.”

All oli paks kaust pealkirjaga: “Kui minuga midagi juhtub – anna see üle politseile.”
Ei suutnud oma silmi uskuda. Selgus, et mu vend võttis isalt aastaid raha. Võltsis dokumente, kandis summasid välja, ähvardas, survestas. Isa kartis, et kui jätab mulle päranduse ametlikult, vend lihtsalt haarab selle endale ja tõmbab mind probleemidesse.

Istusin garaaži põrandal ja nutsin. Nuttis mitte ainult minu üle 30-aastane mina –, ka see väike tüdruk, kes kogu elu arvas, et isa armastab venda rohkem. Nutsin teismeline, kellele öeldi: “Kannata, ta on vanem.” Nutsin täiskasvanud naine, kes oli harjunud tundma end üleliigsena.

Ja isa… isa kaitses mind kogu see aeg. Vaikides, kannatades, tõendeid kogudes, varjates. Ja ainult temale olin ma “ainus tütar.”

Lahkusin garaažist värisevatel jalgadel. Väljas oli valgusküllane, inimesed kiirustasid oma asju ajama, ja kedagi ei huvitanud, kuidas kellegi elu kokkuvariseb ja ehitatakse uus üles.

Nüüd on minu ees valik: minna politseisse ja avada vendadele põrgu või hoida seda tõde nagu isa hoidis.

Ja ma ei tea endiselt, mis on õige. Öelge… kuidas te käituksite minu asemel?