Emme, sa oled 60-aastane. Tema on ka juba mitte enam noor. Aga te ikka käite käest kinni? Nii häbistas mind mu tütar

Ma pole kunagi pidanud ennast romantikaks. Kogu elu — arved, töö, ostud, lõunad, kool, polikliinik.
Mees oli. Elasime koos kakskümmend seitse aastat. Meid hoidsid koos kohustused, laenud ja vaiksed õhtud. Armastusest me peaaegu ei mõelnud — polnud aega ega võimalust. Tundus, et nii peabki olema.

Pärast lahutust mõtlesin: kõik on läbi. Lapsed on täiskasvanud, lapselapsed kasvavad. Mul on aed, kaks kassi, lemmikraamatud ja vestlused õega. See peaks piisama.

Kuni ühel päeval kohtasin ühte inimest.

Mitte kinos ega jalutuskäigul. Vaid… autotöökojas. Jõudsin sinna lambipirni tõttu. Istusime kõrvuti plastiktoolidel ja ootasime autot. Ta alustas vestlust — ilmast, ummikutest ja sellest, et automaadist saadav tee on nagu soe vesi. Jutt kulges kergelt, inimlikult.

Ta pakkus kohvi. Algul naeratasin ja tahtsin keelduda. Peas keerlesid mõtted: «Mida inimesed ütlevad?», «Liiga vana romaanideks», «Sul on lapselapsed, mitte kohtingud.» Kuid vaatasin talle silma ja ütlesin:
— Miks mitte?

Kohvist sai õhtusöök. Õhtusöögist — jalutuskäigud. Seejärel — ühised pühapäevad, linnast välja sõidud, ühine toiduvalmistamine. Ja siis hakkasime lihtsalt käest kinni käima. Mul oli rahulik ja kerge olla. Ilma suurte sõnadeta — lihtsalt lähedus. Sellist kogemust mul polnud varem olnud, ja seda ei unustata.

Mõne kuu pärast rääkisin sellest tütrele. Istusime köögis, jõime kohvi.
— Kellega sa nii tihti räägid? — küsis ta. — Sa naeratad kogu aeg.
Ütlesin, et kohtasin kedagi. Et meil on koos hea. Et see pole mööduv, vaid tõsine.

Tütar vaikis. Kaua. Siis ütles vaikselt:
— Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. See on… ebamugav.
— Miks? — üllatusin mina.
— Emme, sa oled kuuskümmend. Temagi pole noor. Ja te veel käite linnas käest kinni? Inimesed naeravad. Kolleegid küsivad: «Kas see oli sinu ema selle mehega lillepoe juures?» Mul on häbi.

Sõna «häbi» torkas nagu külm nõel. Olin vakka. Ei tahtnud tülitseda. Kuid ei suutnud kaua lahti lasta.

Ei olnud küsimus selles, et ta ei meeldinud talle. Küsimus oli selles, et mina — naisena — ei sobitunud tema «ema» pildile. Ta tahtis, et oleksin vaikne, tasane, märkamatu. Aga mina olin esimest korda elus lihtsalt õnnelik.

Hakkasin eemale tõmbuma. Lõpetasin rääkimise. Näitasin, nagu midagi ei juhtuks. Aga pärast meie jalutuskäike naastes — kiskus seest valusaks. Kas tuleb häbeneda, et sulle vaadatakse sooja pilguga?

Ühel päeval küsis ta:
— Mis juhtus? Sa tõmbad eemale.
Ma vaikisin. Siis ütlesin:
— Mu tütar… Tal on minu pärast häbi.
Ta vaatas soojalt:
— See on tema probleem, mitte sinu. Sa elad lõpuks elu.

Need sõnad seadsid kõik paika. Äkki nägin ennast mitte kellegi teise ootuste, mitte tütre hindamiste kaudu, vaid lihtsalt naisena, kes julges tunda midagi tõelist.

Sama õhtu istusin kaua rõdul taimeteega. Õues oli vaikne, toas põles väike lamp. Kass magas pesas tugitoolil. Vaikus ei rõhunud enam. See oli rahulik.

Ma sain aru, et olin kogu elu oodanud luba — et keegi ütleks: «Võid olla õnnelik». Ja kui õnn saabus, hakkasin ma end õigustama. Aga ju ometi ei küsita kolmekümneaastastelt, «kas neil sobib armuda». Miks meie, vanemad naised, peame aru andma?

Me elasime temaga omamoodi: käisime kirbuturgudel, küpsetasime koos pannkooke moosiga, õhtuti lugesime valjult. Ta rääkis oma noorusest ja kellestki, kelle ta ammu kaotas. Ma tundsin, et need ei ole lihtsalt lood — see on uus «meie». Ilma siltideta.

Jah, me hoidsime käest kinni. Jah, suudlesime bussipeatuses. Jah, naersime kohvikus, ilma et oleksime tagasi vaadanud.

Kui tütar kirjutas uuesti: «Kohtume ilma temata» — vastasin:
— Ta on osa minu elust. Kui tahad mind näha — tutvu ka temaga.

Ta kadus mõneks päevaks, kuid tuli siis lapsega. Ta pakkus ingveriteed, rääkis lõbusa loo lapsepõlve koerast. Lapselaps naeris. Tütar vaatas tähelepanelikult. Alguses vaoshoitult, kuid mitte vihaselt. Lahkudes ütles ta vaikselt:
— Ma ei teadnud, et ta on nii soe. Ma vist pidin harjuma.

Ma ei oodanud vabandusi ja neid polnud vajagi. Piisas sellest ühest lausest. Ja sellest, et ta lõpetas vaatamise mulle, justkui teeksin midagi valesti.

Nüüd elame rahulikult. Mitte näitamiseks ega kellegi heakskiidu pärast. Lihtsalt enda jaoks. Tütar võttis mu valiku omaks. Me räägime sellest harva, aga ta ei väldi enam teemat. Ja mina ei vabanda enam oma õnne pärast.

Kui öelda midagi minu vanuse naistele, kes kahtlevad ja kardavad:
— Pole vaja kellegi luba armastamiseks.

Armastusel pole säilimistähtaega ega vanust. On vaja ainult julgust — avada oma süda. Isegi kui selle eest tuleb võidelda. Isegi kui keegi ütleb: «Enam pole kombeks».
Kombeks on — kui inimesega on rahulik.
Kombeks on — kui tuled koju naeratades.
Kombeks on — kui süda lööb uuesti nagu varem.