Emme ei tulnud minu lõpuaktusele — sest ta ei suutnud iseennast andestada
Kui lahkusin kodust sel päeval, mil oli minu lõpuaktus, uskusin ikkagi, et ta tuleb. Kontrollisin telefoni iga minuti tagant, ootasin sõnumit, kõnet, kuigi mõistsin: kui siiani on vaikus, siis tõenäoliselt ta ei tulegi.
Emme oli alati olemas. Mõnikord — isegi liiga palju. Mõnikord — oma hirmude, murede ja nõuannetega, mis sarnanesid pigem käsklustele. Kuid alati — olemas. Ma kasvasin üles temaga. Kahekesi. Ilma isata, ilma vanaemadeta, ilma õdedeta. Lihtsalt meie. Ta tegi kaht tööd, ei kurtnud ja tegi kõik, et minul oleks «parem». Ma hindasin seda. Aga aastatega tekkis meie vahele rohkem pause kui jutte.
Kui astusin ülikooli, ütles ta, et see on minu otsus. Aga ma nägin — tal oli raske. Ma lahkusin. Ma sain suureks. Aga tema — jäi samasse majja, nende samade tapeetide ja selle sama tugitooliga. Ta helistas sageli, mõnikord — isegi liiga palju. Ma vastasin üha harvemini.
Ja siis saabus lõpuaktuse päev. Ostsin endale kleidi, kutsusin ta. Saatsin talle isegi skeemi, et tal oleks lihtsam saali üles leida. Ta vastas lühidalt: «Eks näis». Ma teadsin — see pole hea märk.
Ja siis ma seisan laval, diplom käes. Lilled. Kaamera välgatused. Aplaus. Otsin teda pilguga — asjata. Teda ei ole. Ma ei hakka isegi nutma. Ainult külm tunne seest. Ja küsimus: miks?
Vastus tuli hiljem. Jõudsin koju. Ta tervitas mind ukse juures, oma vanas hommikumantlis, küpsetatud õuntega, nagu oleks täiesti tavaline päev. Ma ei suutnud enam:
— Miks sa ei tulnud?
Ta laskis pilgu maha. Siis ütles väga vaikselt:
— Sest ma ei tundnud, et olen vääriline seal olema.
Ma ei saanud aru.
— Ma arvasin, et rikkusin sulle liiga palju ära. Et ma ei andnud sulle vabadust. Et ma survestasin sind. Ja nüüd, kui sa oled suureks saanud, ei teadnud ma, kuidas olla sinu lähedal ilma, et segaksin sind. Mul oli häbi. Häbi, et ma ei olnud see ema, keda sa oleksid saanud uhkusega kutsuda.
Ma jäin vait. Sest ma mõistsin: sel ajal kui ma tundsin end unustatuna, tundis tema end süüdi. Me olime mõlemad oma moodi üksikud.
Ma läksin tema juurde, kallistasin teda. Ja esimest korda pika aja jooksul ütlesin:
— Sa olid. Sa oled. Ja ma olen alati tahtnud, et sa oleksid minu kõrval. Mitte täiuslik. Lihtsalt — emana.
Mõnikord ei tule need, kes meile olulised on, mitte seetõttu, et nad ei taha. Vaid seetõttu, et nad ei suuda endale andestada minevikku. Kuid kui me tahame edasi liikuda — peame oskama kutsuda. Isegi neid, kes kahtlevad, kas nad väärivad meie kõrval olemist.
