Emapäeva juubelil andis mu mees talle kingituse, mille peale käed värisema hakkasid – ja ma mõistsin, et mu mees ei tea üldse kõige olulisemat inimestest, keda ma armastan…

Mu ema on kogu elu kõrgust kartnud. Isegi teisele korrusele minnes hoidis ta alati käsipuust kinni. Ja kui mu mees tema juubelil andis talle õhupalliga lendamise kinkekaardi, murdus minu sees midagi.
Algul ei mõistnud ema isegi, mis toimub. Ta naeratas ja tänas, kuni jõudis lõpuni lugeda. Siis naeratus kustus. Ta vaatas mulle otsa justkui arvates, et olen asjaga mestis, kuigi ma ise nägin seda kingitust esimest korda.

-Kas sa oled tõsine?- küsis ta mehelt vaikse, käheda häälega.
-Miks mitte?- üritas ta naljatada.-See on ju ilus, romantiline, unistus!

Unistus? Ta isegi ei teadnud, et ema on terve elu rõdudest eemale hoidnud ja sulgeb silmad, kui lift liikuma hakkab. Ta ei teadnud, et pärast isa surma hakkasid teda paanikahood vaevama ja kõrgus on alati olnud päästikuks. Ta ei teadnud üldse midagi, kuigi elab minu kõrval juba seitse aastat.

Pidu oli rikutud. Ema läks tuppa, viidates peavalule. Külalised vahetasid pilke. Ja mina seisin keset kööki ja tundsin sellist viha, et käed värisesid.

-Miks sa seda tegid?- küsisin ma, kui me omavahele jäime.
-Tahtsin teda rõõmustada,- ütles ta.-Näidata, et elu ei lõppe. Et saab midagi uut proovida. Ta on ju nii särav naine. Võib-olla tal oleks vaja põnevust.

Ma vaatasin teda ja ei tundnud ära. Kuidas saab olla nii pime? Kuidas saab inimesele kinkida midagi, mida ta kardab kuni pisarateni? Kuidas saab, elades minuga nii mitu aastat, mitte kordagi märgata, kuidas ta avatud akna juures võpatab?

Öösel läksin ema juurde. Ta istus voodil, hoidis käes kinkekaarti ja silitas sõrmedega paberi serva, justkui mõeldes, kas tasub nutta.

-Kas ma näen tänamatu välja?- küsis ta.
-Sa oled lihtsalt inimene,- ütlesin mina.-Sul on hirm.
-Hirm, jah. Aga asi pole ainult hirmus. Ta isegi ei küsinud, mida ma tahan. Keegi ei küsi. Kõik otsustavad minu eest, mis mulle peaks sobima. Mul on 60 aastat, aga minuga käitutakse nagu tühja lehega, kuhu saab joonistada ükskõik milliseid fantaasiaid. Aga ma lihtsalt tahtsin, et mind kuulataks.

Istusin tema kõrvale, embasin teda, ja esimest korda üle pika aja tundsin, kui habras ta tegelikult on. Mitte vanadusest, vaid sellest, et on terve elu üksinda hakkama saanud, ilma õigust nõrkusele.

Hommikul palus mees vabandust. Ausalt. Siiralt. Aga minu sees oli juba midagi katki läinud. See polnud lihtsalt viga. See oli märk sellest, kui vähe ta kuulab, kui harva ta suudab näha kaugemale omaenda ideedest. Mul hakkas hirm, et ka minust võib kunagi saada tema jaoks inimene, kellele ta kingitusi valib pimesi.

Kinkekaart vedeleb sahtlis. Ema ei puutu seda. Ja ma ei tea, mida teha selle meie pere kurtuse sümboliga.

Öelge ausalt: kas te andestaksite sellise kingi või näeksite selles sama, mida nägin mina – täielikku mõistmatust inimesest, kes peaks teid tundma kõigist kõige paremini?