Emale matuste ajal ütles mu õde: “Lõpuks ometi”. Ma ei saanud aru, kuni avasin ema päeviku…

Ema suri 68-aastaselt pärast pikka haigust. Ma hoolitsesin tema eest viimased kaks aastat. Õde käis harva — elas teises linnas ja leidis alati põhjusi mitte tulla.

Matustel seisis ta eemal, ilma pisarateta. Kui ta tuli kirstu juurde, et viimasena hüvasti jätta, kuulsin tema sosinat. Vaid kaks sõna, aga need lõikasid valusalt: “Lõpuks ometi”.

Me ei olnud kunagi lähedased, kuigi meie vanusevahe on vaid aasta. Mina olin kuulekas tütar, tubli õpilane, perekonna uhkus. Tema oli igavene probleem. Ema suhtus meisse erinevalt. Minusse soojalt, temasse külmalt. Ma arvasin, et see on õiglane — mina ju püüdsin, tema aga mitte.

Pärast matuseid lahkus õde samal päeval, öeldes, et talle ei ole ema asjadest midagi vaja. Ma jäin üksi maja asju sorteerima.

Nädal hiljem leidsin vanast kummutilt hunniku vihikuid. Ema päevikud kolmekümne aasta jooksul. Viimane sissekanne oli tehtud nädal enne tema surma. Ema kirjutas, et sureb, ega leia jõudu tõe rääkimiseks. Sellest, et oli nõrk ja julm. Et ei suutnud andestada mehele ja terve elu karistas süütut last.

Ma ei mõistnud, millest jutt käib, ja hakkasin lugema algusest peale. See, mida ma teada sain, muutis kogu mu elu.

Isa pettis ema kolmkümmend aastat tagasi. See naine sünnitas ja suri tüsistustesse. Isa tuli koju koos imikuga, anudes, et ei lõhuks perekonda. Ema otsustas jääda, nõustus võõrast last kasvatama nagu oma. Aga ta ei suutnud teda armastada.

Õde ei olnud minu õde. Ta oli minu isa tütar teisest naisest.

Lehekülg lehekülje järel kirjeldas ema külma aastaid. Iga kord, kui ta vaatas vanemat tütart, tuletas see meelde truudusemurdmist. Ta püüdis armastada, aga ei suutnud. Nägi temas mitte last, vaid reetmise meeldetuletust.

Ma mäletasin oma lapsepõlve nüüd hoopis teisiti. Kuidas ema ostis mulle ilusaid kleite, õele aga lihtsamaid. Kuidas minu sünnipäevi peeti suurelt, tema omasid tagasihoidlikult. Kuidas mind kiideti iga pisiasja eest, aga teda kritiseeriti kõige eest.

Õde kasvas üles tundes, et teda ei armastata, aga ei mõista, miks. Arvas, et temas on midagi valesti. Kuusteistkümneaastaselt hakkas ta küsimusi esitama ema kummalise suhtumise kohta. Ema eitas kõike, nimetades teda väljamõtlejaks.

Kaheksateistkümneaastaselt lahkus õde kodust. Astus ülikooli teise linna ja peaaegu ei naasnudki. Ema ütles mulle, et õde on südametu, jättis perekonna maha. Ma uskusin teda ja mõistsin õe külmuse hukka.

Aga ta lihtsalt päästis end ema eest, kes ei suutnud teda armastada.

Viimases sissekandes kirjutas ema, et noorem tütar ei tea tõde, aga vanem tõenäoliselt aimab midagi. Liiga tark oli ta, nägi liiga hästi erinevust suhtumises. Ema palus vabandust selle eest, et karistas tüdrukut isa patu eest.

Helistasin õele käed värisemas. Küsisin otse — kas ta teadis. Pärast pikka pausi vastas ta, et aimas viieteistkümneaastasest peale. Liiga palju ei klappinud, liiga ilmselge vahetegemine. Otsis tõendeid, aga ei leidnud. Arvas, et äkki on paranoiline, et temaga on midagi tõesti valesti.

Rääkisin päevikust. Vabandas oma aastatepikkuse pimeduse pärast. Ta vastas, et püüdis mulle kord selgitada, aga mina astusin ema poolele, nimetades teda kadedaks. Pärast seda vestlust sai aru — asjatu vaev.

Ma mäletan seda päeva. Mul oli üheksateist, õde tuli külla ja rääkis ema kummalisest suhtumisest. Nimatasin teda tänamatuks.

Pool aastat on möödas matustest. Me kohtume vahel ja püüame suhteid üles ehitada. See on raske pärast nii palju aastaid võõrdumist. Kuid nüüd mõistan tema sõnu ema kirstu juures.

Lõpuks on lõppenud vale. Lõpuks on ta vaba naisest, kes kolmkümmend aastat ei suutnud teda armastada.

Vahel küsin endalt: kas ema oli süüdi? Ta nõustus kasvatama võõrast last, aga ei suutnud anda armastust. Kas ta oleks pidanud tookord lahkuma, keeldudes koormast, mida ei suutnud kanda? Või oli süütu laps ikka parem pere keskel, ehkki ilma ema armastuseta, kui orbudekodus? Ja kas on võimalik kunagi andestada kolmekümneaastast külma suhtumist lapsesse, kes polnud milleski süüdi?