Emal oli kombeks valu peita naeratuse taha. Ja mina sain sellest aru alles siis, kui teda enam ei olnud…

Ta ei kurtnud kunagi. Ei öelnud kunagi, et on väsinud. Ei palunud kunagi abi.
Lihtsalt naeratas — justkui oleks tal kõik kontrolli all.

Kui ma olin väike, käis ema minuga tihti jalutamas.
Ma mäletan, kuidas ta hoidis mu kätt — tugevalt, aga õrnalt. Me jalutasime tänaval, rääkisime pisiasjadest, mina naersin, ja tema tegi näo, nagu naeraks koos minuga.
Kuid siis, kui koju tagasi jõudsime, läks ta vannituppa, sulges ukse ja ei tulnud kaua välja.

Ma koputasin.
– Ema, kas sa oled seal?
– Jah, päikseke, emaga on kõik korras, – vastas ta, ja tema hääles värises õhk.
Mõne minuti pärast tuli ta välja, justkui midagi poleks juhtunud. Naeratas, silitas mind pead, pani lauale küpsiseid ja küsis, millist multifilmi ma vaadata tahan.

Sel ajal ma arvasin, et ema on lihtsalt kurb. Et kõigil täiskasvanutel on halbu päevi.
Ma ei teadnud, et ta nuttis üksindusest. Väsimusest, mida keegi ei märganud. Elust, kus tal tuli olla tugev iga päev, isegi kui sees kõik kokku varises.

Ta nuttis nii, et keegi ei näeks, kui valus on olla tugev.
Sest tugevus — see ei ole alati kindlus ja kõvadus.
Mõnikord on tugevus vaikses nuuksumises suletud ukse taga, kui laps ei peaks kuulma.

Nüüd, kui teda enam ei ole, saan aru: ta ei pühkinud vaid pisaraid — ta kustutas endast väsimuse, et jälle ema olla.
Et ma näeksin ainult naeratust, ainult soojust, ainult valgust.

Ta andis mulle kõik, mis tal oli. Isegi selle, mida tal endal ei olnud.
Rahu, kindlust, õnne — kõik said minu omaks, ja endale jättis vaid vaikuse, milles nuttis.

Kui ma suureks sain, õpetas elu mind ise tema valu tundma.
Ma sain aru, kui raske on naeratada, kui sees on tühjus. Kui hirmutav on olla kõigile vajalik, aga ise kellegi peale mitte toetuda.
Ja alles siis sain aru: ema ei olnud superinimene. Ta lihtsalt armastas mind rohkem kui ennast.

Kui ma saaksin temaga nüüd rääkida, ütleksin ma:
– Ema, anna andeks. Ma ei näinud, kui raske sul oli.
Ma kallistaksin teda ja ei laseks lahti. Lihtsalt laseksin tal nutta — mitte vannitoas, mitte salaja, vaid minu õlal.

Ja võib-olla tunneks ta siis, et talle ei pea enam tugev olema.

Kas olete märganud, kui tihti on kõige tugevamad inimesed need, kes nutavad vaikselt, kui keegi ei näe?