Emal oli kogu elu vend kesksel kohal. Nüüd aga, kui ema ise vajab abi, lasub see kõik minu õlul

Nii kaua kui end mäletan, olen olnud see, kes “saab ise hakkama”.
Ei kurtnud, ei teinud draamat, õppisin hästi, ei läinud vaidlustesse.
Ema ütles tihti, et on minu üle uhke — kuid vaikselt, ilma vaimustuseta.
Kuid vend oli alati “eriline”. Noorem, õrnem, “tundlikum” — nagu ema ütles.
Kui midagi ei õnnestunud, tegi ta ise tema eest. Kui midagi sassi ajas — õigustas.
Ja kui mind ärritas, et kõik on tema ümber, vastas ema alati ühtemoodi:
— Ah, mis sa nüüd, ta on lihtsalt tundlikum. Aga sina oled tugev.

Jah, ma olin tugev. Aga keegi ei küsinud kunagi, kas ma tahan olla tugev. Ja kas ma tean, kui palju see maksab.

Aastad möödusid. Vennal — pidevalt probleemid.
Algul kool, siis õpingud, siis võlad, lahutus, raskused tööga.
Ema alati kõrval. Andis raha, hoidis lapsi, keetis suppi, kui ta haige oli.
Aga mina? Mul sündis sel ajal laps, öösiti ei maganud — aga abi temalt ei oodanud. Harjusin.
Kordasin endale: “Nii see on. See on minu roll. Tulen toime.”

Siis ema hakkas haigestuma.
Algul — unustamine, siis kukkumised, haiglad, ravimid.
Ja äkki — nagu kõik oleksid mind vaatama hakanud.
Vend lihtsalt kehitas õlgu:
— Mul on töö, lapsed, kõik on minu õlul. Aga sina oled vabam, sina oskad kõike organiseerida.

Ja nii ma — uues elus.
Apteek, retseptid, arstid, ostud, lõunad, koristus, kaebused, etteheited.
Algul püüdsin. Ikka ema. Kuid iga päevaga läks raskemaks.
Tulin koju kurnatuna. Ei tahtnud rääkida. Ei tahtnud midagi.
Aga ema samal ajal järjest nõudis rohkem tähelepanu.
Võis öelda: “Sa tulid eile hilja.” Või: “Vennale teed sa maitsvamaid toite.”
Aga vend? Käis vahel korra viisteist minutit pitsaga. Vahel lihtsalt kirjutas: “Ma ei saa, mul on tegemist.”

Kõik sai otsa ühel pühapäeval.
Ema oli jälle rahulolematu — ei see leib või vale päev, millal tulin.
Tõusin ja ütlesin rahulikult:
— Ema, ma ei suuda enam. Ma teen kõik, mis suudan, aga minul on ka oma elu. Mul on valus, et te seda ei näe.

Ta oli vait. Kaua. Ja esimest korda vaatas ta mulle otsa mitte kui “tugevaks”, vaid lihtsalt inimeseks.
Siis helistasin vennale. Ütlesin, et sellest päevast alates on tema kord tulla nädalaa pärast. Kui ta hakkama ei saa — siis leian kellegi väljastpoolt, et ei peaks kõike üksi vedama.
Ta muidugi solvus. Ütles, et “teeb, mida suudab”. Aga mulle oli juba kõik ükskõik.

Mõistsin: kui ma ise enda eest ei hoolitse, siis ei tee seda keegi teine.
Korraldasin emale sotsiaalabi paariks päevaks nädalas. Kirjutasin ennast pilatesesse.
Kord nädalas lähen sõbranna juurde.
Ja tead, ma ei tunne süüd.
Sest aitamine — ei tähenda end viimse piirini murdmist.

Ma olen endiselt tütar. Kuid nüüd — naine, kes lõpuks ütles:
“Ma ei pea üksi hakkama saama. Ja ei taha enam sellist elu.”

Miks kutsutakse naist kohe isekaks, kui ta lakkab kõike ise vedamast?