Ema ütles, et ma ei tuleks talle külla kolme kuu jooksul „remondi“ tõttu. Kuid kui otsustasin teda üllatada ja tema juurde minna, sain teada ebameeldiva tõe, mida ta varjas

Kõik algas sellest, et minu ema Sofia oli alati olnud erakordselt korralik ja armastas korda kodus. Sellepärast, kui ta ütles, et plaanib kapitaalremonti ja palus mõneks ajaks mitte külla tulla, ei olnud ma üllatunud. „Kõik on tolmus ja kaoses,“ selgitas ta telefoni teel. „Parem oota, kuni kõik on valmis.“

Ma austasin tema soovi, kuid paari kuu pärast hakkasin igatsema. Me olime emaga alati väga lähedased ja tema pikk vaikus tundus kummaline. Ta ei rääkinud, kuidas remont edenes, ja vastas kõnedele üha harvemini. See tekitas minus kahtlusi.

Ühel nädalavahetusel otsustasin teda üllatada. Ostsin tema lemmik koogid, istusin autosse ja sõitsin kodulinna poole. Teel kujutasin ette, kui rõõmus ta on mind nägemas ukse ees maiustustekarbiga. Kuid see, mida ma nägin uksele lähenedes, šokeeris mind.

Maja nägi välja samasugune nagu varem – mingeid remonditunnuseid ei olnud. Õues valitses harjumuspärane vaikus ja ainult naabri kass mõnules soojas päikesepaistes trepil. Ma helistasin uksekella. Mõned pikad sekundid – vaikus. Siis avaneb uks ja minu ees seisab ema. Ta nägi üllatunud välja, aga mitte rõõmus.

— Emily, mida sa siin teed? — küsis ta, närviliselt üle õla vaadates.

— Otsustasin sind külastada. Kas sa ei igatsenudki mind? — naeratasin, lootes, et tema külmus on vaid hetkeline šokk.

Ema lasi mind kohmakalt sisse, kuid tema käitumine oli kummaline. Elutoas oli ideaalne kord, ei mingit tolmu ega tööriistu. Kuid märkasin, et üks uks oli praokil ja sealt paistis kellegi vari.

— Kas sul on külalisi? — küsisin, püüdes kõlada võimalikult sundimatult.

Ema jäi kõhklema.

— See on lihtsalt… töömees. Aitab remonti teha, — tema hääl värises ning ma sain kohe aru, et ta varjab midagi.

Vaatasin läbi praokil ukse, ignoreerides tema proteste. Ukse taga oli väike magamistuba, kus istus umbes viiekümnene mees. Ta kargas püsti, mind nähes, ja püüdis midagi öelda, kuid katkestasin teda:

— Kes see on, ema? — minu käed värisesid.

— Emily, palun rahune maha, — ema ohkas raskelt ja istus diivanile. — See on Michael… minu sõber.

— Sõber? Kas sa varjasid teda minu eest kolm kuud? Miks?

Ema langetas pilgu.

— Ma ei teadnud, kuidas sulle sellest rääkida. Pärast isa surma arvasin, et ei armu enam kunagi kellessegi. Kuid Michael… ta aitas mul taas tunda end elavana.

Ma olin vapustatud. Selgus, et kogu see „remont“ oli vaid ettekääne, et vältida ebamugavaid küsimusi. Ma ei teadnud, mida öelda. Ühest küljest tundsin end haigetuna, et ema varjas minu eest nii olulist osa oma elust. Teisest küljest nägin tema silmis siirast õnne.

Veetsime järelejäänud päeva pikkades vestlustes. Ema rääkis, kuidas ta kohtus Michaeliga, kuidas ta teda rasketel hetkedel toetas ja aitas üksindusega toime tulla. Ma mõistsin, et ta väärib seda, et olla õnnelik, isegi kui see õnn tuli ootamatult.

Nüüd, kui ma sellele päevale tagasi mõtlen, tunnen ma segaseid emotsioone. See oli löök, kuid ka õppetund: mitte alati pole kõik nii, nagu näib. Me peaksime olema avatud, et meie lähedased võivad leida õnne ootamatutes kohtades. Ja kuigi tõde on vahel valus, võib see olla millegi uue ja ilusa algus.