Ema süüdistas minu tütart varguses, kuid kui selgus tõde, ei vabandanudki

Olen emale solvunud, minu tütar on tema peale solvunud, aga ema teeb nägu, et ei saa aru, mis on meie käitumise põhjus. No tõesti, mis probleem? Lihtsalt häbistas last kogu sugulaste ees, närvitas mind, ajas mitu korda lapse nutma ja kui selgus, et see kõik oli vale, ei pidanud vajalikuks isegi vabandada.

Mul on tütar, ta on kümneaastane. Tavaline laps, ma ei hakka teda idealiseerima. Võib ka valetada, laisk olla ja midagi mitte kuulda võtta. Kuid ma tean kindlalt, et ta ei võtaks kunagi midagi võõrast. See on kindel fakt. Ja milleks tal oleks vaja midagi salaja võtta, kui me püüame talle millestki mitte ära öelda. Ja kui ka ütleme ei, siis põhjendame alati, miks. Probleeme ei ole kunagi olnud.

Tütrel ja vanaemal olid suurepärased suhted. Ta käis meeleldi tema juures kü

las, jäi ööseks, sõitis koos temaga maale ja aitas oma laste võimaluste piires. Ema suhtus ka lapselapsesse väga hästi, püüdis hellitada, ostis igasuguseid kingitusi, ei keeldunud aega koos veetmast ja ei öelnud kunagi, et teda miski häirib.

Möödunud nädalavahetusel sõitis tütar, nagu oli kokku lepitud, vanaema juurde ööseks. Sõitis reede õhtul, aga laupäeva päeval tuli koju tagasi nuttev laps, kes ei saanud isegi korralikult rääkida, sest tal oli hüsteeria. Selline, tead, kui laps nuuksatab, lämbub nutust ja ei suuda midagi öelda.

Jumal, mul oli sees kõik kokku keeratud, ma ei teadnud, mida mõelda. Rööviti, peksti, kukkus, vanaemaga juhtus midagi – jõudsin nii palju variante läbi mõelda, et see oli kohutav. Vaatasin üle, riietasin lahti, suutsin lapse kuidagi korda teha, et ta saaks midagi öelda.

See, mida ta mulle rääkis, ei mahu pähe. Ta ütles, et õhtul oli kõik hästi, nad sõid vanaemaga õhtust, lugesid, läksid magama. Aga hommikul tõstis vanaema ta voodist üles peaaegu karjudes. Sundis midagi üles tunnistama ja nõudis tagasi mingeid raha.

Tütar ei teadnud mingitest rahadest midagi, aga vanaema ei uskunud teda. Umbes tund aega sundis teda tunnistama, miks ta raha võttis ja kuhu selle pani, ja kui sai aru, et midagi ei saavuta, käskis riidesse panna ja koju minna. Et temal pole varastega millestki rääkida.

Kui keegi oleks mulle rääkinud selle loo minu ema ja minu tütre kohta, oleksin ma sõrmega oimukohale koputanud ja soovitanud pead kontrollida. Aga nähes oma lapse seisundit, sain aru, et see pole lihtsalt õhust võetud. Jätsin tütre teed jooma ja läksin emale helistama.

Selgus, et ta oli ise üritanud mulle helistada, aga telefon oli hääletu. Helistasin tagasi ja mind tabas süüdistuste laviin, et olen kasvatanud kurjategija, kes sellises vanuses juba teiste rahakottides sorib. Ema sõnul käis ta hommikul turul ja jättis rahakoti koridori kummutile. Siis otsustas veel paariks tunniks tukastada, sest oli ikkagi vara.

Mõne tunni pärast tuli naaber, kes kogus raha mingiteks maja vajadusteks. Ema pistis käe rahakotti, aga raha ei leidnud.

– Mul oli seal 150 eurot. Oli 200, võtsin spetsiaalselt turu jaoks sularahaautomaadist. Kulutasin 50 eurot, alles jäi veel 150. Aga rahakotis neid polnud. Ma mäletan täpselt, kuidas need rahakotti panin.

– Ehk tõmmati need turul ära?

– Ära räägi rumalusi! Turul oleks koos rahakotiga ära võetud, keegi ei hakkaks nii vaeva nägema. See on sinu tütar, kes need võttis, aga ei tunnista üles!

Ma tülitsesin emaga. Ilmselt pole me kunagi nii tülitsenud kui tol korral. Aga ma usun oma last. Ta poleks vanaema rahakotist raha varastanud. Ta oleks võinud minult või isalt raha küsida või midagi osta. Aga nii lihtsalt võõrastesse rahakottidesse ronida – ei.

Aga pärast vestlust emaga rääkisin siiski veel kord oma tütrega. Õrnalt, süüdistamata, lihtsalt täpsustades. Kinnitasin, et isegi kui ta tõesti raha võttis, ei hakka ma teda hurjutama, ainult palun tõtt rääkida. Tütar vandus, et ta ei tõusnud voodist enne, kui vanaema teda äratas. Rohkem me selle teema juurde ei naasnud.

Kahe päeva pärast saatis ema sõnumi, et leidis raha üles. Need olid koti taskus, mitte rahakotis. Ise pani vahetusraha mitte sinna. Aga seal polnud ühtegi sõna vabandusest minu või lapselapse ees. Küsisin kodus tütrelt, kas vanaema talle helistas või kirjutas. Ta vastas, et ei. Tubli, mõtlesin. Isegi lapsele ei kirjutanud, et raha leitud.

Ma ei vastanud emale. Paari päeva pärast helistas ta mulle, nagu poleks midagi juhtunud. Küsis midagi, rääkis tavaliselt, nagu poleks mingeid süüdistusi olnud. Kuulasin teda viis minutit, siis küsisin, kas ta ei taha mulle ja oma lapselapsele midagi öelda. Kuulsin üllatunud “ei” ja lõpetasin kõne.

Ema saatis hiljem vihase sõnumi, et mul pole õigust nii toru ära panna, see on ebaviisakas ja üldse. Aga ma arvan, et tal polnud õigust last nii üldiselt süüdistada, minu peale karjuda ja siis isegi mitte vabandada vähemalt lapse ees, kelle ta nutma ajas ja kodust välja ajas.

Kuni ema ei vabanda, ma temaga ei suhtle. Pealegi mitte minu, vaid lapselapse ees. Kas laps talle andestab või mitte, on teine asi. Mul piisab siirast vabandusest.