Ema peitis kogu maitsva toidu rõdule, et me oma lastega teda tühjaks ei sööks, kui külla tuleme

Ema üllatas mind ebameeldivalt. Millal see veel juhtus, et oma lapselaste ja laste eest tuleb toitu peita, et nad kõike nahka ei pistaks?

Mina ja mu õde oleme ammu ise emad, tal on kaks last ja minul samuti kaks. Tema poisid on kaks aastat vanemad. Elame omaette, omal jõul, ei istu vanematel kukil.

Abielu algusaegadel ei lootnud mina ja mu mees vanematele. Mul on ainult ema, ja mehe peres on veel noorem vend ning mitte just kõige tervem vanaema, nii et saime ise hakkama. Lastega aitasid vanemad ainult äärmise vajaduse korral.

Ema oli mures, et ei saa meid rohkem aidata. Aga me lohutasime teda nii palju, kui suutsime. Mitte kõik ei sünni kuldlusikas suus – mis teha. Aga vähemalt ema ei nõudnud meilt raha, elas oma vahenditest, ja see oli juba piisav abi.

Kui lapsed olid väga väikesed, käisime ema juures harva. Ta elab meist kaugel, tuleb ümber istuda. Tema tuli meie juurde samuti harva – teekond oli talle kurnav, ja transpordis hakkas tal halb. Kui lapsed suuremaks said, püüdsime vähemalt kord nädalas vanaemal külas käia. Mulle tundus, et teen õigesti – lapselapsed peaksid vanaemaga kohtuma. Ja ka ema paistis meie külaskäikude üle rõõmustavat.

Raha oli meil vähe, kuid alati tõin külla tulles midagi maitsvat kaasa. Mul oli piinlik tühjade kätega tulla. Ema oli alati kurb, et tal pole midagi, millega lapselapsi kostitada, justkui oleksime sinna ainult sööma tulnud.

Aga eelmisel nädalavahetusel tulin mitte tühjade kätega. Mehe vanemad said sõpradelt pool siga. Nad jagasid seda meiega ja mina otsustasin jagada liha emaga. Liha oli hea, talupõrsas, luudega. Vaevalt vedasin kotti ja kahte last ema juurde.

Ema külmik oli vana, sügavkülmiku osa väike, liha sinna tervikuna ei mahtunud. Otsustasime tükeldada ja jagada kottidesse.

– Kus on sul kauss? Et liha sisse panna. Ema vastas, et rõdul, ja ma suundusin seda otsima. Kuid näidatud kohas polnud midagi. Hakkasin otsima mööda rõdu ja leidsin kausi asemel kotitäie toidukraami. Seal oli juustu, suitsuvorsti, jogurtit, puuvilju ja komme.

– Mis sa seal tuhlad, ma ju ütlesin… – Ema tuli mulle järele ja nähes kotti, jäi äkki vait.
Mu tummale küsimusele haaras ema koti ja tõukas mind rõdult välja.

– Ema, mis see on ja miks toit rõdul on? – Küsisin siiski, kui mõistsin, et ema ise ei kavatse midagi seletada.

– See on toit. Mul on väike pension, ostan endale kõike vähehaaval, aga mulle jätkub sellest nädalaks, mõnikord kaheks. Teie aga sööksite selle ühe hetkega ära, ainult teetassi juurde.

Kõlas nii, nagu me rööviksime teda pidevalt paljaks.

Nii ei ole ju kunagi olnud. Käime ema juures alati söönuna. Veel ostan lastele kohupiima maiustusi, kui äkki peaks kõht tühjaks minema. Kõike selleks, et ema mitte liigselt koormata. Aga tema peidab ikkagi rõdule kogu toidu, kui me tuleme.

Ma korjasin lapsed kiiresti kokku ja läksin ära. Seal oli ebamugav olla. Tundus, et ainuüksi oma kohalolekuga tekitan talle probleeme. Ja ega ta ju midagi ei öelnud, kuid ka enne ei rääkinud toidust midagi ja selgus, et ta kardab, et sööme ta tühjaks.

Nüüd mõtlen kahele asjale: kas õele sellest rääkida ja kuidas emaga suhelda? Näib, et õele peaks rääkima, ja tahaksin ka, aga mis siis, kui ka tema ema peale solvub? Või, hoidku jumal, selgub, et ema ei peida tema eest toitu – siis oleks veel valusam.

Ja kuidas nüüd emaga suhelda? Telefonis suudan ma rääkida, nagu poleks midagi juhtunud. Aga külla minna enam ei taha. Aga lapsed hakkavad vanaema juurde tahtma – mida ma neile ütlen?