— Ema, ma ei saa sinuga lapsehoidja mängida! Mul on oma elu!
Mul on juba üle 40 eluaasta. Mul on lapsed, töö ja palju tegemisi. Päeva jooksul ei jõua hetkekski istuda ja mees on solvunud, et pööran talle vähe tähelepanu. Tundub aga, et ta ei märka, et võtan pärast tööd ette koristustööd ja toiduvalmistamise.
Õppetükid tuleb ka lastega läbi teha — tema ei taha sellega tegeleda. Ema pole kunagi püüdnud mulle appi tulla. Vanaema rollis oli ta siis, kui lapsed olid päris väikesed, kuid siis distanseerus ta järk-järgult. See ei takistanud tal aga iga päev mulle helistamast ja palumast, et ma tuleksin külla.
— Ema, kas sa ei saa aru, et ma olen nagu orav rattas? Mul pole vaba aega! Pealegi on mu sülearvuti remondis. Pean võtma vastu kõik võimalikud lisatööd, et selle eest tasuda.
Ma ei saanud nädalavahetusel tulla, sest ma lõpetasin aruannet kaks päeva jutti. Ja õhtul käisime lastega kinos — nad olid juba kuu aega seda minult palunud. Mõne päeva pärast hakkas ema jälle helistama.
— Tule vähemalt kümneks minutiks!
— Ema, ma ei saa ju kõike jätta! Mul on oma elu. Ma ei saa sinuga lapsehoidja mängida!
Pärast seda lõpetasin kõne. Mind ärritas, et ema praktiliselt ei kuule mind. Ja sellest ajast peale ta enam ei helistanud. Ma arvasin, et ta oli solvunud. Kui valisin tema numbri, oli telefon välja lülitatud. Mul tuli kõik jätta ja tema juurde sõita. Ema ei avanud ust. Õnneks võtsin kaasa oma võtme ja sain sisse.
Ema lamas ja näis magavat. Hüüdsin teda mitu korda, kuid ta ei reageerinud. Kui teda puudutasin, sain aru, et tulin liiga hilja.
Laual seisis kast uue sülearvutiga. Ta teadis, et mu vana arvuti ei tööta enam hästi. Ta tahtis kinkida selle mulle, seepärast ta helistas nii palju ja kutsus külla. Ja nüüd, mida ma sellega teen?
Istusin tema kõrvale ja lihtsalt puhkesin nutma. Ma ei andesta endale kunagi sellist ükskõiksust. Loodan, et minu lugu saab kellelegi õppetunniks. Rääkige oma lähedastega, kohtuge ja leidke nende jaoks iga päev vähemalt paar minutit, et mitte sattuda minu olukorda. Keegi ei tea, millal toimub teie viimane kohtumine.
Ma ei tea, kuidas sellega nüüd edasi elada. Mida teha?
