— Ema, kas sa oled juba mõelnud, mida sa majaga teed?
— Ema, kas sa oled juba mõelnud, mida sa majaga teed?
— Mida sa sellega mõtled?
— Noh… kui äkki midagi juhtub, siis on parem kõik ette ära teha. Et meie vahel ei tekiks arusaamatusi.
Ta jäi vait.
Langetas silmad.
Pigistas huuled kokku, et mitte näidata, kui valus oli tal seda kuulda.
See polnud esimene kord, kui keegi lastest millelegi sellisele vihjas.
Kuid täna — esimest korda otse näkku.
— Ära saa valesti aru, — jätkasid nad, — lihtsalt tahame olla kindlad. Et sa ei jätaks kõike kellelegi ainsana. Või et keegi võõras ei hakkaks õigusi nõudma. Meil on lihtsalt rahulikum, kui kõik on selge.
Ta kuulas.
Ja iga nende argument lõikas nagu noaga.
Sest sõnade taga ei olnud mitte soov teda kaitsta.
Vaid hirm midagi kaotada.
Nad ei kartnud ema kaotada.
Nad kartsid vara kaotada.
Kuid see maja polnud lihtsalt seinad.
See oli tema elu.
Selles köögis seisis ta öödel, kiigutades ühe käega imikut ja segades teisega suppi.
Sellel diivanil istus ta, kui mehel oli palavik, silmi sulgemata.
Selles magamistoas hoidis ta oma laste isa käest, kui tal esimest korda hoog tekkis.
Siin ta tähistas oma laste esimesi samme, esimesi sõnu, esimesi võite.
Ja kui tal endal enam jõudu ei olnud, naeratas ta ikka, et neil oleks hea.
Ta pesi põrandaid koidikul, et lapsed tema väsimust ei näeks.
Ta magas kampsunis, et säästa küttekuludelt ja maksta nende hariduse eest.
Ta lõpetas endale uue ostmise, sest «lastel on rohkem vaja».
Ta peitis valu ja mured sõnade alla: «Kõik on korras, kallis, ema saab hakkama».
Ja nüüd… nüüd vaatavad nad teda ja ei näe enam naist.
Vaid allkirjaga testamenti.
— Nii et juba jagate, kellele mis jääb? — küsis ta, vaevu pisaraid tagasi hoides.
— Ei, ema. Me lihtsalt tahame kõik ette arutada, et vältida probleeme…
— Mille vältimiseks? Selle, et ma äkki elan kauem kui te ootasite?
Vaikus…
Selline, milles on kuulda, kuidas süda murdub.
— Teate, ma ei tea, mida te pärandusest arvate, — ütles ta aeglaselt tõustes. — Aga see pole loterii. Pole võlg. Ja kindlasti mitte teie saak.
Ta võttis kätte vana foto — seal olid nad veel väikesed. Rõõmsad, muretud. Käed ümber tema kaela. Siis oli ta nende jaoks kõik.
— Me teie isaga ei töötanud päranduse nimel. Vaid selleks, et teid kasvatada ja harida. Et teil oleks ilusad riided, mänguasjad, raamatud, hea toit ja hoolitsus. Me ei oodanud tänu. Ootasime üht — et te säilitaksite inimlikkuse.
Ta vaikis, raskelt hingates.
— Ma olen veel elus. Ja nüüd hakkan elama mitte nii, nagu teie otsustate, vaid nii, nagu mina tahan. Kui soovin — annan maja kellelegi, kes sellest puudust tunneb. Kui soovin — jätan sinna kodu sarnaselt üksikutele nagu mina. Sest see maja — on minu. Sest panin sinna oma parimad aastad, tervise ja hinge.
Ta vaatas neile silma. Vaikides. Jäigalt. Pisarad puudusid. Kuid armid olid.
— Tõeline pärandus, olen ma teile juba andnud. See on teie südametunnistus, headus ja ausus. Aga kui te ei ole seda omandanud — ei suuda ükski ruutmeeter teid päästa.
Sel ööl sulges ta oma toa ukse. Ja nuttis.
Mitte öeldud sõnade pärast.
Vaid seetõttu, kui kiiresti nad unustasid… kes ta nende jaoks oli.
Tõeline kaotus — pole mitte maja. Tõeline kaotus — see on, kui lapsed lõpetavad ema südame nägemise…
ja hakkavad nägema temas vaid vara järelmeetrit.
