Ema jättis kõik oma säästud vennale, aga mulle ei jäänud midagi peale ühe vana ümbriku

Hoidin käes lehte, mis värises külmade sõrmede käes, aga sees ei olnud üldse külm. Seal sees kõik põles. Viha, segadust ja midagi, millele ma ei osanud nime anda. Me just väljusime notari büroost, kus loeti ette ema testament. Kõik — absoluutselt kõik — ta jättis mu vennale, Danielile. Ja mulle — ainult üks ümbrik. Vana, kulunud, ilma markide ja pitseriteta. Kirjaga tema käekirjas: “Laurale. Ava, kui oled üksinda”.

Vaatasin, kuidas Daniel kiiresti auto juurde läks, juba arutamas maakleriga korteri müüki.

Seisin samas korteris, kus me emaga õhtuti teed jõime, arutasime raamatuid ja elu. Kus ma hoolitsesin tema eest viimased kaks aastat, kuulasin tema kaebusi, viisin teda arsti juurde, silitasin talle juukseid, kui ta ei saanud magama jääda.

Ja nüüd kuulus see kõik talle. Inimesele, kes tuli kord poole aasta jooksul ja alati kiirustas lahkuma.

Ma ei tahtnud ümbrikut avada. Isegi sellele vaatamine tegi haiget. Kogusin oma asjad, vana ema kampsuni, märkmiku tema märkmetega ja lahkusin.

Esimesed päevad pärast matust olid nagu udus. Ma ei vastanud kõnedele, ei käinud sotsiaalmeedias. Mulle tundus, et ma olen välja jäetud. Nagu mind poleks tema elus olnud. Nagu kõik, mida me jagasime, oleks olnud illusioon.

Nädal hiljem ärkasin varahommikul ja äkki mõistsin: ma olen tõesti üksi. Midagi ei ole jäänud. Ei korterit, ei tuge, ei ema häält. Ainult mina ja see ümbrik, mis lebas köögilaual. Ma avasin selle aeglaselt. Sees — kiri.

*„Minu tüdruk.
Kui sa seda kirja käes hoiad — see tähendab, et sul on valus. Ja ma tahan, et sa teaksid — ma mõistsin kõike. Ma nägin kõike. Iga su sammu, iga unetut ööd minu voodiserval. Sa olid minu kõrval, kui ma vajasin armastust kõige rohkem.

Miks jätsin ma kõik Danielile? Sest ta ei oska olla tugev. Ta on elus segaduses ja ma loodan, et vähemalt materiaalne tugi aitab tal end koguda. Aga sina, Laura, oled tugevam, kui sa ise arvad. Ma olen sinust uhke.

Ma ei saanud kõike õiglaselt paberil jagada. Kuid ma jätsin sulle midagi, mida ei saa rahas mõõta. Piparmündi teekarbis, alumises köögikapis — mu kirjad, mälestused, fotod, mida ma pole kellelegi näidanud. Seal — olen mina. Mitte kui ema, vaid kui naine. Loe neid, kui sa tunned, et kaotad jalgealuse.

Ma usun, et sa leiad endas jõu elada, andestada, armastada. Ja kui sa ükskord suudad — anna mulle andeks see otsus. Ma tegin selle südamevaluga.

Sa olid minu valgus. Minu lootus. Minu tõeline.
Ema“*

Ma nutsin. Kaua. Kibe. Nagu laps, kes äkki mõistis, et teda armastatakse — päriselt, isegi kui mitte nii, nagu ta ootas. Samal õhtul avasin ma kapi ja leidsin selle karbi. See lõhnas lavendli ja aja järele. Sees — fotod, postkaardid, päevikulehed. Ja ema — see, keda ma ei tundnud: noor, armunud, kahtlev. Ta rääkis minuga ridade kaudu. Ja ma kuulasin.

Möödunud on mitu kuud. Ma elan endiselt väikeses üüritud korteris. Mul pole oma nurka, ei ole pärandit, ei ole sõrmust, mida ema terve elu kandis. Aga mul on tema hääl kirjadest, tema mõtted, tema tõde.

Ja teate, nüüd ma tean kindlalt: ema ei jätnud mind. Ta jättis mulle kõige tähtsama — iseenda.