Ema ammu lubas mulle meie pere maja järve ääres – kuid peale seda, kui ma maksin remondi eest, muutis ta äkki meelt

Juba lapsest saati armastasin ma seda maja. See vana puidust suvila järve ääres lõhnas vaikse, kuumade suveõhtute ja ema tehtud pirukate järele. Meie pere sõitis sinna igal suvel: ujusime külmavärinatesse, püüdsime isaga kala ja vajusime unne, kuulates, kuidas vesi loksub. Minu jaoks polnud see lihtsalt suvila — see oli sümboliks perele, armastusele ja millelegi tõeliselt omasele.

Kui sain kolmkümmend viis, ütles ema:

— Sa ju tead, et see maja on sinu. Olen ammu selle otsuse teinud. Sina armastad seda kõige rohkem, sa oled alati selle eest hoolitsenud.
Ma ei nõudnud — lihtsalt uskusin tema sõnu.

Aasta pärast hakkas maja lagunema: vundament vajus, katus lekkis, aknad olid vanadusest lagunenud. Ema oli juba vana, tal polnud raha.

Ilma pikema jututa alustasin remonti. Keeldusin puhkusest, kallistest ostudest, paljustki… Investeerisin kõike sellesse majja. Brigaad töötas terve suve. Käisin seal igal nädalavahetusel — kontrollisin, aitasin, valisin värvi, valisin mööblit. Tundus, et annan selle maakera kõige õnnelikumale kohale uue hingamise.

— Kui ilus see nüüd on, — naeratas ema. — Otsekui uus.
— Ma ju ütlesin, et see jääb ellu, — vastasin mina.

Mõne kuu pärast, kui maja oli juba valmis, istusime emaga verandal. Ta oli kuidagi rahutu.
— Kuule, Laura… ma andsin maja ära Emile, — ütles ta vaikselt.
— Mida? — ma ei saanud kohe aru.
— Ta on praegu raskes olukorras. Lahutus, laps, tal pole kuskile minna. Ta on ju su õde…

Ma lihtsalt istusin ja vaikisin. Mu sees miski murdus. Ema ei küsinud isegi minu käest. Ta lihtsalt võttis ja andis. Kuigi ta ütles aastate jooksul, et maja on minu. Kuigi ma investeerisin sinna kõik. Kuigi Emily ei käinud seal kunagi, ei hooldanud seda, ei tundnud huvi.

Ma ei hakanud karjuma. Vaid pigistasin sõrmi valusalt ja lahkusin. Mitu päeva ei suutnud ma süüa ega magada. See oli valus, kuni pisarateni. Tundus, nagu oleks keegi südame välja rebinud — ja öelnud: «Noh, sa oled ju tugev, saad hakkama».

Hiljem helistasin. Küsisin:
— Kas sa vähemalt kahetsed?
Ema vastas:
— Tahtsin lihtsalt aidata mõlemaid… Aga, vist tegin haiget sellele, kes oli alati kõrval.

Sellest ajast peale olen harvem külas käinud. Meil oli keeruline rääkida. Järveäärne maja polnud minu jaoks enam kodu. Alles jäi ainult tühjus ja usaldamatus. Ja haav, mida ei paranda ei aeg ega vabandused.

Vahel tuleb reetmine mitte vaenlaste, vaid lähedaste poolt. Armastusest tehtud lubadused peaksid olema püha. Eriti vanemate ja laste vahel. Sest purustamine võtab vaid sekundi — ehitada aga aastaid.