Elasin oma lapselaste jaoks, veetsin nendega päevi ja õhtuid… kuid pärast ühte poja lauset mu maailm varises kokku…

Elan oma laste kõrval, sõna otseses mõttes naabertänaval. Igal hommikul tõusin vara, valmistasin neile kaasa suupiste, läksin nende juurde ja viisin lapselapsed kooli. Pärast tunde tõin nad enda juurde: valmistasin lõuna, seejärel istusime koos kodutööde kallale, õhtul toitsin neid õhtusöögiga. Vahel vaatasime koos multikaid, vahel rääkisin neile lugusid oma noorusest, lugesime raamatuid, käisime jalutamas. Väsisin, muidugi. Juhtus, et selg valutas nii, et vaevalt sain sirutada. Aga tundsin end vajaminevana. Arvasin: poeg ja minia on mulle tänulikud, sest annan neile võimaluse rahulikult töötada, muretsemata laste pärast. Ja lapselapsed justkui olid minuga rahul.

Aga täna õhtul muutus kõik.

Poeg tuli lastele järgi tavapärasemast hiljem. Istus laua taha, vaikis pikalt, ja siis ütles:

— Isa, me oleme siin otsustanud… — Sa võtad liiga palju enda peale. Lapsed on kogu aeg sinuga. Arvasime, et parem oleks, kui nendega tegeleks lapsehoidja.

Ma ehmusin. Justkui oleks mulle peaga löödud.
— Lapsehoidja? — kordasin, vaevu hääles värinaid ohjates. — Aga miks? Ma ju… saan hakkama.

Poeg pööras pilgu ära:
— Isa, mõista õigesti. Sa pole enam noor. Sul on raske. Lapsed on väga aktiivsed, neil on ringid, tegevused, inglise keel. Nad vajavad kaasaegseid lähenemisi, arengut. Aga sinuga… no… neil on igav. Ära solvu, aga praegu on teised ajad.

Tundsin, kuidas kõik mu sees katkes.

— Ja pealegi, sa hellitad neid liiga palju. Neil puudub distsipliin. Nad ise tunnistavad, et sinuga on kõik lubatud. Aga lapsehoidja on rangem. Lapsed peavad õppima vastutust.

Need sõnad valutasid rohkem kui kui nad oleks karjunud. “Igav… liiga vana… hellitad”. Ometi jäin nendega öösiti, kui noorimal oli palavik. Õpetasin vanemat ülesandeid lahendama, kui ta matemaatika pärast nuttis. Kuulasin nende jutte koolist, talusin kapriise, mõtlesin välja mänge, ainult et nad ei istuks telefonides. Olin alati lähedal.

— Kas ma polegi enam vajalik? — küsisin ma vaikselt.

Poeg ohkas:
— Mitte nii. Lihtsalt nii on parem. Lastele.

Lastele… Justkui poleks ma nende heaks kunagi midagi teinud. Justkui kõik need aastad hoolt ja soojust poleks midagi tähendanud.

Lapselapsed pakkisid samal ajal oma seljakotte. Väikesed käed tõmbasid lukke kinni, naersid millegi üle, ja mul hakkas äkitselt valus: edaspidi lähevad nad mitte koos minuga, vaid võõra naisega. Tema õpib nendega tunde, toidab lõunaga, kuulab nende saladusi. Ja kõik see — minu asemel.

Saatsin nad ukse juurde.
— Nu, hästi, vanaisa, homseni! — hüüdsid nad rõõmsalt. Isegi mitte kahtlustades, et see “homseni” kõlab nagu hüvastijätt meie harjumuspärase eluga.

Kuna uks sulgus, muutus korteris nii vaikseks, et kõrvades hakkas kumisema. Istusin laua taha ja vaatasin nende jäetud laste pilte. Tõmbasin sõrmedega üle nende lehtede ja ei pidanud vastu — pisarad voolasid ise.

Tundsin end välja tõugatuna. Justkui vana mänguasjana, millega mängiti, kuni seda oli vaja, ja seejärel otsustati asendada uue, “kaasaegsega”. Tean ju ise ka — vananen. On raske palju ja kaugelt käia, mõnikord unustan pisiasju. Aga kas see tähendab, et ma pole oma lastele ja lapselastele enam vajalik? Kas saab lihtsalt asendada armastust ja hoolt võõra inimesega, kelle jaoks see on lihtsalt töö?

Süüda ei suutnud ma öösel kaua uinuda. Istusin akna juures, vaatasin pimedust ja meenutasin, kuidas olin ise kord noor isa. Mul oli samuti raskusi, töö, väsimus. Aga mitte kunagi ei oleks ma usaldanud oma lapsi võõrale inimesele, kui lähedal oli ema või isa. Minu vanemad olid alati osa meie elust, ja olin selle eest saatusele tänulik. Aga nüüd arvavad minu lapsed, et ma — neile ei sobi.

Mõtlen: võib-olla reageerin kõigele liialt teravalt? Võib-olla tõesti vajavad lapsed distsipliini ja uusi metoodikaid? Aga miks siis mul on nii valus? Miks tunnen end kõigele üleliigsena, võõrana perekonnas, mille küljes olen kogu elu klammerdunud?

Endiselt kuulen poja sõnu: “Neile on vaja distsipliini”. Need kajastuvad peas ja rebivad südame tükkideks. Ma ei tea, kuidas vaadata homme lapselastele silma. Kas neile tõtt öelda? Või teeselda, et kõik on korras?

Alati uskusin, et vanadus — see on siis, kui muutud targaks ja perekonnale eriti väärtuslikuks. Kuid näib, et minu lastele on vanadus — põhjus asendada mind lapsehoidjaga.

Istun nüüd ja mõtlen: ehk on tõesti aeg kõrvale astuda ja lubada neil ise otsustada? Kuid siis kaotan kõik, mis annab mu elule mõtte.

Ja siin on küsimus teile, neile, kes loevad minu lugu: kas te võiksite leppida sellega, et teid asendatakse lapsehoidjaga? Või võitleksite oma koha eest lastelaste elus, isegi kui lapsed peavad teid “liiga vanaks”?