Elasin kogu elu teistele. Aga ühel laupäeval ütlesin – aitab

– Jälle liiga soolane, – kuulsin selja tagant Kairi häält.
Need kolm sõna lõikasid õhku nagu väikesed nõelad. Tahtsin vastata: „Siis tee ise!“, aga neelasin solvangu alla ja segasin suppi edasi.

Minu nimi on Lea, mul on kuuskümmend aastat. Juba kümme aastat elan koos oma poja Markuse ja tema naise Kairigaväikeses majas Tartu äärelinnas. Kui nad siia kolisid, tundus, et elu saab lõpuks helgeks – pere koos, lapselapsed tulevad, maja täis soojust ja naeru.
Aga rõõm muutus aegamisi rutiiniks, ja see – väsimuseks.

Alguses tegin kõike rõõmuga: pesin pesu, koristasin, hoidsin väikest Liisit, küpsetasin kooke ja ootasin, kuni nad töölt tulevad. Aga „aitad korraks“ sai peagi igapäevaseks.
Mu päevad muutusid ühesuguseks – hommik, lasteaed, lõuna, õhtusöök.
Sõbrannad kutsusid: „Lea, tule kinno, lähme jalutama, teeme kohvi.“ Aga ma vastasin alati:
– Ei saa, Markus tuleb hilja, Kairi on väsinud…

Ühel õhtul, kui kõik magasid, istusin köögis tassi teega ja vaatasin aknast välja. Peegelpildis nägin enda kortsus nägu ja tühje silmi. Millal ma viimati päriselt naersin? Millal ma olin lihtsalt mina ise, mitte ema või ämm?

Järgmisel hommikul ütles Markus:
– Ema, aita Liisil joonistada?
– Muidugi, – vastasin automaatselt.

Liis istus laua taga ja küsis äkki:
– Vanaema, miks sa alati siin oled? Kus ema on?
See küsimus lõikas sügavale.

Õhtul tuli Kairi koju, pani koti diivanile ja ohkas:
– Miks Liis jälle sinuga on? Ma tahtsin täna temaga olla.
– Sa ütlesid, et oled väsinud… – proovisin tasa seletada.
– Aga sina võtad kõik enda peale! Ma ei saagi olla ema! – karjatas ta.

Sel õhtul mõtlesin kaua. Äkki tõesti sekkun liiga palju? Võib-olla mu abi on muutunud koormaks? Aga kuidas saab lihtsalt lõpetada hoolimise?

Mõne päeva pärast jäin haigeks. Lamasin voodis, palavikus, ja keegi ei tulnud vaatama, kuidas mul on.
Markus pistis pea ukse vahelt sisse:
– Ema, kas Liisile tegid võileibu?
– Ma olen haige, – sosistasin.
– Ahah… küll Kairi teeb.

Kui uks sulgus, sain aru – kui mind poleks, saaksid nad hakkama. Võib-olla isegi paremini.

Nädal hiljem läksin linna jalutama ja kohtasin vana tuttavat, Mairet.
– Lea! Kus sa oled kadunud? Laupäeval lähme kontserdile, tule kaasa!
– Ei tea… võib-olla pean kodus aitama…
Maire vaatas mulle otse silma:
– Nad on täiskasvanud. Millal sina viimati oma elu elasid?

Kui koju jõudsin, seisis Kairi köögis. Ta tahtis midagi öelda, aga ma katkestasin teda:
– Laupäeval mind kodus ei ole.
– Kes siis Liisit hoiab? – küsis ta hämmeldunult.
– Teie olete tema vanemad.

Esimest korda ütlesin seda ilma kartmata.
Õhtul nutsin padja sisse, aga südamepõhjas süttis pisike tuli – justkui lootus, et midagi võib veel muutuda.

Laupäeval läksin. Kontsert oli imeline – muusika, inimesed, naer. Ma tundsin end jälle elusana.

Kui koju tulin, olid toad korras, Liis magas, ja Kairi istus köögis teetassiga.
– Ma sain aru, et suudan ise, – ütles ta vaikselt.
Ma ainult noogutasin.

Sellest päevast hakkas kõik muutuma. Käisin maalimiskursusel, jalutasin sõbrannadega, õppisin ütlema „ei“.
Algul oli neil imelik, aga lõpuks harjusid.

Nüüd tean: kui elad ainult teistele, kaod ise märkamatult ära.
Ja kui sind enam pole, ei pane seda keegi tähelegi – kuni on liiga hilja.

Aga sina? Millal viimati tegid midagi päriselt enda jaoks?