Ei taha näha lapsi ja lapselapsi. Kas mul on õigus pensionil enda jaoks elada?

Mul on 59 aastat. Kasvatsin tütre ja poja üles, mõlemad on juba ammu täiskasvanud, neil on oma pered, lapsed, oma mured. Mehega lahutasime kümme aastat tagasi. Paljud arvasid et pärast lahutust jään õnnetuks ja üksikuks, aga juhtus vastupidi. Esimest korda paljude aastate jooksul tundsin et saan täiel rinnal hingata. Kodus tuli vaikus, ja see vaikus ei tundunud mulle hirmus vaid tervendav.

Ma pole nendest naistest kes istuvad ja nutavad et elu on läbi. Mul on armastatud töö kuigi olen juba pensionil. Väikeses poe osakonnas müün käsitöötarbeid, suhtlen inimestega, tunnen end vajalikuna. Vabal ajal tikan, loen, vahel lihtsalt joon teed ja rõõmustan et keegi ei karjuta teisest toast, ei nõua midagi ega tee etteheiteid.

Kaks aastat tagasi suri minu lapsepõlvesõbranna Maie mees. Ta jäi üksi kahetoalisse korterisse, täiesti muserdatud. Alguses käisin tema juures ööbimas et oleks kergem seda tühjust taluda. Siis pakkus Maie mulle tema juurde kolida. Ei mõelnud kaua. Ja nüüd saan ausalt öelda: see oli üks parimaid otsuseid minu elus.

Kui kolisin, tundsin end nagu oleksin sattunud teise maailma. Kodus valitses rahu. Mingit müra, mingit kaost, mingit pinget. Õhtul istume köögis, joome teed, räägime südamest. Nädalavahetustel võtame jalgrattad ja sõidame parki või metsa. Mõnikord läheme teatrisse, kinno, näitustele. Elame lihtsalt aga üksteist austades. Kahe aastaga pole meil olnud ühtegi tõsist konflikti. Isegi väikseimat tüli. Ja see tundub mulle siiani peaaegu imena.

Sest varasemas elus oli kõik teisiti. Kui elasin mõnda aega tütrega ühe katuse all, tundus et me ainult tülitsemegi. Alguses palus ta ilusasti: “Ema, ole täna lastega, mul on vaja välja joosta.” Siis üha sagedamini. Pärast sai sellest iseenesestmõistetav. Nagu poleks mul enam oma aega, oma plaane ega õigust väsida. Kui keeldusin, algasid etteheited. Et olen külm. Et olen halb vanaema. Et teiste vanaemad aitavad aga mina elan ainult enda jaoks.

Ja mina võtsin põhimõttelise seisukoha. Oma lapsed olen juba üles kasvatanud. Ja kasvatasin mitte kõige kergematel aegadel, ilma igasuguse erilise abita. Öösel ei maganud, töötasin, keetsin, pesin, ravisin, viisin lasteaeda, kooli, siis huviringidesse. Kõik läbi teinud. Ja keegi ei öelnud mulle siis: “Puhka, ma võtan üle.” Miks siis nüüd kui lõpuks saan teisiti elada, pean uuesti saama pidevaks lapsehoidjaks?

Ma armastan oma lapselapsi. Väga armastan. Ostan neile riideid, kingitusi, maiustusi, viin lõbustusparki, viin jalutama, kallistades kui neil on kurb. Aga üks on armastada ja hoopis teine on nende külge iga päev seotud olla, elada võõra graafiku järgi ja pidevalt kohustust tunda. Ei taha hommikul ärgata mõttega et pean jälle oma plaanid tühistama sest kellelegi on kiiresti vaja et vaatan lapsi. Ei taha jälle nii elada nagu minu aeg poleks midagi väärt.

Kõige rohkem haavab see et lapsed võtavad minu vabadust sageli isekusena. Nagu emal ja vanaema poleks õigust oma elule. Nagu kui oled juba lapsed ilmale toonud, pead surmani elama ainult nende ja siis veel lapselaste jaoks. Aga millal siis enda jaoks elada? Kui jõudu pole enam? Kui tervis ei luba kodust välja tulla ega jalgrattaga sõita ega teatrisse minna? Miks minu soov rahulikult elada vähemalt ülejäänud aastaid saab äkki peaaegu kuriteoks?

Mõnikord tundub mulle et naiselt nõutakse kogu elu midagi. Alguses peab olema hea tütar. Siis hea naine. Siis hea ema. Pärast hea vanaema. Ja igas etapis pead midagi ohverdama. Ja kui ühel päeval ütled: “Küll on. Nüüd tahan natuke ka enda jaoks”, saad kohe halvaks, külmaks, ebamugavaks.

Ma ei ütle et ei taha oma lapsi ja lapselapsi üldse näha. Tahan. Aga tahan neid näha siis kui tõeliselt igatsen, kui kohtume armastusega mitte kohustusest. Tahan olla vanaema kes toob soojust, mitte väsinud naine kes vaikib vihkab kõike ümberringi sest jälle polnud õigust valida.

Öelge mulle ausalt, kas naine kes on kogu elu perele andnud, peab vanaduses ikka kõigile midagi võlgnema? Või on tal lõpuks õigus elada nii nagu ise tahab, isegi kui lapsed nimetavad teda egoistiks?