Ei oleks kunagi arvanud, et peidan end oma lastelaste eest, aga nende eest hoolitsemine muutus kohustuseks ja see oli sunnitud meede

Ei oleks kunagi arvanud, et kunagi ütlen valjult fraasi: «Ma ei taha, et lapselapsed külla tuleksid». Ma häbenen seda isegi iseendale tunnistada. Kuid tõenäoliselt on igal tõel oma vari. Ja kuni keegi ei kuule meie lugu, peetakse meid lihtsalt kalgiks vanuriteks, kes pöörasid oma perele selja. Kuid kõik läks teisiti, kui kõrvalt paistab.

Mul on ligi seitsekümmend, mu naisel on samuti omajagu aastaid. Kui sündis esimene tütretütar, tundus, et noorenesime. Tõusime varahommikul, jalutasime lapsevankriga, käisime parkides, ostsime parima tootja püreed, vaidlesime, kes esimesena teda kätel kannab. Naine naeris ja nimetas seda «teiseks nooruseks». Mulle meeldis vaadata, kuidas tema silmad särasid, justkui oleks ta jälle kolmekümnene. Me olime õnnelikud.
Ja siis sündis teine tüdruk — sama armastatud, sama meie. Pole väsimust, pole ärritust — kutsusime nad ise külla ja kinnitasime, et suudame aidata. Ja tõesti suutsime. Siis veel suutsime.

Kuid kõik muutus pärast poiste sündi. Kaksikud. Kaks pisikest tuulispasku, kes pöörasid meie elu pea peale. Kodu lakkas olemast kodu. Sellest sai midagi lasteaia lärmakas koridorilaadset, kus keegi ei saa hetkekski rahu. Hüüded, nutud, laiali pillutatud mänguasjad, tülid autode pärast, lõputud «anna», «tahan», «kukkus», «ei taha». Me pingutasime, ausalt. Armastasime neid sama palju kui esimesi. Kuid mingil hetkel lihtsalt enam ei suutnud.

Mul tehti südameoperatsioon. Naine ei saa ammu midagi rasket tõsta. Kuid nende ema justkui ei tahtnud seda kuulda. Lihtsalt helistas ja ütles: «Me juba sõidame». Mitte «kas te saate?», mitte «kuidas end tunnete?», vaid lihtsalt postuleeris fakti. Mõnikord tulid ilma hoiatuseta, justkui arvates, et kuna oleme vanemad — peame kindlasti. Et kuna oleme vanaema ja vanaisa — siis automaatselt tasuta lapsehoidjad, ööpäevaringselt ja ilma vabata.

Nii siis, ühel päeval kuuldes samme trepil, vaatasin naisele otsa — ja ütlesin vaikselt: «Teeme näo, et meid pole kodus». Ta noogutas nõnda, nagu oleks see otsus tema hinges juba ammu valminud. Me kustutasime valguse, lülitasime televiisori välja, pigistasime teineteist kaissu. Kuulsime, kuidas uksele koputati. Kuidas uksekell kõlisemas. Kuidas prooviti võtit keerata ukseaugus. Kuidas meid nimepidi kutsuti. Aga me seisime vaikselt, nagu kaks hirmunud teismelist, kes peidavad end kelleltki, kes tahab nende rahu röövida.

Kõik vaibus ja sammud kadusid trepist alla, siis naine puhkes nutma. Mitte kergendusest — vaid häbist. «Kuidas me millekski selliseks jõudsime?» — küsis ta.
Ma ei teadnud, mida vastata. Sest mul oli ka tõde häbi: me lihtsalt ei jaksa enam. Hirm on seda endalegi tunnistada, et vanus on järeleandmatu, et jõudu pole enam niipalju. Et tahame elada, mitte lihtsalt piitsutada end kurnatuseni.

Kui nad said teada, et me olime kodus, aga ei avanud — solvusid. Ütlesid, et me oleme muutunud egoistideks, et «perekond nii ei tee». Aga kas perekond on see, kui sa pead kõike taluma ja vaikima? Kas austus on siis, kui su palveid ignoreeritakse? Kas hool on see, kui vanad inimesed muudetakse tasuta ööpäevaringseks vastuseks igale probleemile?

Me armastame oma lastelapsi. Igaüht neist. Aga tahame ka oma aega. Tahame lihtsalt istuda kõrvuti, juua teed, lugeda raamatut. Tahame minna teatris käest kinni, nagu noorpõlves. Tahame, et meid nähtaks inimestena, mitte funktsioonina. Oleme elanud pika elu ja meil on õigus puhata. Ei pea olema kangelased, kes lohistavad kõike, mida teised kanda ei jaksa.

Ma ei kirjuta seda, et õigustada end. Lihtsalt tahan, et keegi mõistaks: isegi kõige armastavamad vanaemad ja vanaisad võivad väsida. Ja mitte lastest — suhtumisest. Sellest, et nende püüdlikkus on ammu muudetud kohustuseks.

Siin ma siis istun ja mõtlen: kas me tõesti oleme halvad? Kas oleme tõesti egoistid, kui tahame natuke vaikust, natuke austust, natuke elu enda jaoks?

Ütelge ausalt… kas te mõistaksite meid hukka või saaksite aru?