Eakas mees kastab iga päev lilli nimetud haudadel: põhjus, miks ta seda teeb, liigutab pisarateni

Igal hommikul, kui päike hakkab tõusma, sammub ta aeglaselt mööda kivist teed vanade haudade vahel. Ühes käes on kastmiskann, teises väike hari, millega ta pühib tolmu kividelt. Möödakäijad, kes juhtuvad sel hetkel surnuaiale, jäävad sageli teda jälgima, imetledes tema rahulikke ja hoolikaid liigutusi. Ta peatub iga nimetu hauakivi juures, kastab lilli ja tardub hetkeks, justkui meenutades midagi olulist.

Kohalikud on juba ammu märganud seda kummalist rituaali, kuid vähesed teavad, miks ta seda teeb. Mõned arvavad, et see on lihtsalt üksildase inimese viis oma päevi sisustada. Kuid tegelik põhjus puudutab hinge kõige sügavamaid soppe.

Ühel päeval märkas noor naine teda surnuaias ja küsis:

— Vabandust, härra, miks te nende haudade eest hoolitsete? Kas siin puhkavad teie lähedased?

Vanamees vaikis hetkeks, tema silmad langesid tolmusele maapinnale. Siis ütles ta tasa:

— Ei, ma ei tundnud neid. Aga kunagi armastas keegi neid kindlasti.

Neiu istus huviga tema kõrvale. Oli tunne, et ta tahab veel midagi öelda, ja pärast lühikest pausi rääkis ta edasi.

— Tead, inimene sureb kaks korda. Esimene kord siis, kui tema süda lakkab löömast. Teine kord siis, kui keegi teda enam ei mäleta.

Nooruses ei mõelnud ta kunagi surmale. Elas lihtsat elu – pere, sõbrad. Kuid elu on ettearvamatu. Ühel päeval lahkus tema naine ega tulnud enam kunagi tagasi. Järgmisel päeval mattis ta oma lapse. Üksi jäänuna nägi ta, kuidas kõik, mis oli kunagi olnud kallis, aeglaselt hajus.

Ühel sügispäeval rändas ta sihitult ja sattus neisse vanadesse surnuaedadesse. Ta nägi haudu, millel ei olnud nimesid, ei lilli, mitte midagi, mis meenutaks, et siin puhkavad kunagi armastatud inimesed. Kes nad olid? Emad? Isad? Lapsed? Kas neil olid unistused? Kas nad armastasid muusikat või tantsu? Kas neid armastati kunagi nii, nagu tema oli armastanud?

Ja siis otsustas ta: kui keegi neid enam ei mäleta, mäletab tema nende eest.

Sellest päevast alates tuleb ta igal hommikul surnuaiale, kastab lilli, pühib kividelt tolmu ja räägib vaikselt haudadele. Ta ei tea, kas keegi teda kuuleb, aga see ei oma tähtsust.

— Ühel päeval mind enam ei ole, — ohkas ta, vaadates kaugusse. — Aga nii kaua, kuni ma hoolitsen nende eest, on nad natukenegi elus.

Noor naine istus vaikides, silmis pisarad.

Sellest päevast alates hakkas ta isegi mõnikord surnuaeda tulema. Mitte sellepärast, et tal oleks seal kedagi tuttavat, vaid sellepärast, et ta mõistis – mitte keegi ei peaks olema unustatud.

Ja vana mees jätkas oma igapäevast teekonda – kastmiskann ja hari käes, vaikne naeratus huulil ning südamest tulev pühendumus neile, kelle maailm ammu unustanud oli.

Sest mälestus ei ela hauakividel, vaid meie tegudes. Ja nii kaua, kui tema on siin – pole nad üksi.