Loomad

Leiti hommikul, pargist, seotuna vanale tammele paksu köiega. Pitbull, hall ja valge, kõhuga mis rääkis ise enda eest — sünnituseni

Läksin varjupaika ainult kümneks minutiks. Tahtsin jätta kaks kotti koertoitu, mis enam minu koerale ei sobinud, ja kohe lahkuda. Isegi

Neljateist päeva. Nii kaua seisis vana koer nurgas. Surutud vastu seina, nagu üritaks sinna kaduda. Tema nimi oli Pontus. Ta

Minu nimi on Helvi. Minu mehe nimi on Toivo. Meile on seitsekümmend viis ja seitsekümmend kuus aastat ning oleme abielus

Kaks päeva enne meie koera viimast hommikut ütles veterinaararst meile vaikses kabinetis, kus laual seisis juba salvrätikukarp, et meile on

Tutvusin Rainiga ühel suvepeo õhtul Pärnus, kui mul oli kakskümmend kaks aastat ja temal kakskümmend viis. Tantsisime ühe loo, siis

Kasse on juba iidsetest aegadest peetud erilisteks loomadeks. Neid on armastatud, veidi kardetud, austatud ja nende käitumist tähelepanelikult jälgitud. Rahvas

Maxil oli peaaegu kaksteist aastat. Ta oli kasvanud üles Hanno käe all — vana automehaaniku juures, kes võttis mustapruuni kutsikat

Esimest korda nägin seda puhtjuhuslikult. Seisin rõdul teekruusiga, kui märkasin Lumit — mu suurt, kohevat ragdoll-kassi, valget hallide laikudega —

Ma ei planeerinud sellest tänavast läbi sõita. Sõitsin eksinult, olles maanteelt valelt väljasõidult maha keeranud, kohutav päev selja taga: tüli