Huvitav

Seisin kodu ukse ees, kus ma üles kasvasin, ja mu käsi värises uksekella kohal. Viisteist aastat. Viisteist aastat vaikust, solvanguid,

Istusime köögis teed juues, nagu olime teinud sadu kordi varem. Tavapärane õhtu, tavapärane vestlus ilmast, naabritest, tööst. Kuid äkki ema

Kõik algas ühel teisipäeva pärastlõunal, kui trepikojast kostsid karjed. — Ma ei lähe kuhugi! Teil pole õigust mind ära viia!

Ma olin nelikümmend viis, kui nägin esimest korda, kuidas mu isa nutab. Enne seda päeva oli ta nagu kivimüür: sirge

Esmaspäeva hommikul liitus meie osakonnaga uus töötaja. Ma tutvusin, surusin kätt ja  läksin tagasi oma laua juurde — täiesti tavaline

Minu vanemad olid alati «tähtsad inimesed». Ärikohtumised, lennureisid, läbirääkimised, kiireloomulised projektid. Nende kalendrites oli kõik — peale minu. Kogu lapsepõlve

Kohvikusabas, värskelt jahvatatud kohvi lõhn, unised inimesed telefonid käes. Minu ees seisis noormees — noor, väsinud, justkui oleks maailm temas

Ema oli juba nädal aega haiglas olnud. Arstid rääkisid vaikselt, justkui kardaks nad, et ema kuuleb oma surmaotsust. Ma tulin

Kui uks kinni vajus, istusin lihtsalt põrandale, otse esikus. Lapsed magasid kõrvaltoas, vaikselt nohisedes tekkide all, midagi kahtlustamata. Ja mina

Igal esmaspäeval nägin teda, vanemat meest läbimõeldud silmadega, seismas meie väikese kino kassas. Ta ostis alati kaks piletit ja suundus