Huvitav

Kui Amelia sorteeris vanu karpe oma vanaema vana maja pööningul, leidis ta ühe mängukaru. Kulus, ühe kõrva ja nööpsilmaga karu

Keset linna parki seisis vana klaver. Kunagi oli see sinna pandud tänavamuusikutele – kaunilt ära värvitud, lakitud ja juurde pandud

Linnapargis, puude ja tiigi keskel, seisis vana puusild. See oli kitsas, aedade värv oli koorunud ja lauad krigisesid jala all,

Varjupaiga lähedal asuv järv oli rahulik paik. Vahel lendasid sinna metsikud linnud, ent keegi neist ei viibinud kaua. Sügisel, kui

Igal hommikul, täpselt kell üheksa, tuli Harald parki. Talle meeldisid harjumused: tume kübar, ruuduline sall, hoolikalt kaenla alla tõmmatud ajaleht

Rein töötas linnaliini bussijuhina juba üle kahekümne aasta. Tema marsruut oli alati üks ja sama: elavast kesklinnast välja kuni vaikse

Brooki tänava maja elanikud olid ammu harjunud kummalise kingapaariga, mis seisis akna juures trepikoja platvormil kolmanda ja neljanda korruse vahel.

Anna veetis tihti aega koos oma õetütrega maja lähedal mänguväljakul. Väljak oli vana, roostetanud kiikede ja koorunud värviga, aga lapsed

Ühel soojal augustiõhtul 1994. aastal seisis kuueteistkümneaastane Rachel ookeani kaldal, pudel käes. Läbipaistvast klaasist pudel, mille sees oli neljakordselt kokku

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules