Huvitav

Olen 55-aastane. Ja mul pole midagi. Ei naist, ei peret, ei lapsi, ei tööd. Ainult vaikus toas, tühi tass laual

Meie koolis on pikapäevarühm. See on hea mõte, muidugi, aga kahjuks mitte tasuta. Meie peres ei ole vabu rahalisi vahendeid,

Sügisene tuul kiskus kollaseid lehti puudelt, kui ma lahkusin meie ühiskodust, surudes käes väikest reisikohvrit. Minu abikaasa, Daniel, nõudis „prooviperioodi“

Kui ma Thomasiga abiellusin, uskusin, et armastus ja lugupidamine saavad meie abielu aluseks. Kuid aastad möödusid ja tema suhtumine minusse

Kui meie kasuisa Oliver meie ellu ilmus, mõistsime koos õe Mariaga kohe, et selle inimesega igav ei hakka. Tal oli

Täiskasvanud tütar solvus minu peale, kuna julgesin rasedaks jääda. Ta ütleb, et ma ei peaks enam oma lapsi sünnitama, vaid

Kui ma olin väike, oli mul täiuslik ja õnnelik pere. Me olime kolmekesi: mina, ema ja isa. Aga elu kirjutab

Õhtused hämarused langesid meie hubasele kodule, kui ma esmakordselt astusin üle läve vastsündinud tütre, Adele, süles. Õhus levis ikka õrn

Ma ei unusta kunagi päeva, mil esimest korda oma poegi sülle võtsin. Kaks pisikest sooja koda, nii haprad, nii omad.

Üks tavaline suveõhtu munitsipaalarhiivis muutus tõeliseks ajalooliseks mõistatuseks. Vanade kolletunud dokumentide ja märksa väsinud fotode hulgast leidsid arhiivitöötajad fotonduse aastast