Huvitav

Tere. Sa ilmselt ei mäleta mind. Kuid mina mäletan. Mäletan sinu lõhna, su sõrmede maitset, kui ma alles väike põnn

Ma vananen. Jalad on hommikuti valusad ja mul on vaja natuke rohkem aega, et tõusta. Kõrvad pole enam nii teravad

Ta ilmus nende ellu peaaegu juhuslikult. Lärmakas varjupaigas, kus iga haukumine, iga pilk oli palve: «Võta mind kaasa». Ta istus

Ta istub igal õhtul aknalaual. Jõllitab tühja tänavat, silmad — kollased nagu lambid, põlevad vaikse valgusega. Talle ei ole keegi

Iga hommik tõuseb ta esimesena. Sirutab end, nagu ta on alati teinud, isegi siis, kui ta oli veel kutsikas, ja

Kui mu poeg tõi oma pruutkese koju, olin vaimustuses kohtumisest naisega, kes oli tema südame varastanud. Kuid kui ma nägin

Olin 52, kui ta oma asjad pakkis ja lahkus. Ilma skandaalideta, ilma hüvastijätu kallistuseta. Ütles lihtsalt: — Sa pole enam

Elame kolmetoalises korteris, millest meil on 2 eraldi tuba ja üks on läbikäidav. Meil on väike köök ja ühine vannituba.

Nina jooksis mööda perrooni, hingeldades kottide raskuse all, kartes viimase elektrirongi maha jätta. Viimasel hetkel vagunisse hüpates ohkas ta kergendunult

Minu ema jäi minust rasedaks kaheksateistkümneselt. Isa loobus meist kohe. Sel ajal ei vajanud ta peret – kogu tema aeg