Huvitav

Pühapäevased õhtusöögid poja juures said traditsiooniks kolm aastat tagasi. See oli tema mõte — tulla kord nädalas kokku, teha koos

Mu mees lahkus kaheksa aastat tagasi. Ei olnud skandaali, ei olnud draamat — ühel päeval pani ta lihtsalt oma asjad

Mina ja mu abikaasa otsustasime lapsendada pärast mitut aastat ootamist ja katseid. See ei olnud lihtne otsus — pikk, valus

Poeg kolis kodust ära kahekümne nelja aastaselt. Täiesti tavaliselt — töö, oma elu, oma ruum. Alguses helistas ta regulaarselt. Siis

Operatsioon oli plaaniline. Mitte erakorraline, mitte hirmutav — lihtsalt oli vaja mõneks päevaks haiglasse minna. Mu abikaasa teadis sellest ette,

Kõik ütlesid, et ma olen hulluks läinud. Tal on viiskümmend kaks. Minul kolmkümmend neli. Ta tundis mind veel lapsena —

Kolm aastat ootasin, kuni poeg lubab mul sanatooriumisse minna. Kolm aastat kuulsin „võib-olla järgmine aasta”. Vahepeal segasin köögiviljasupi juba vist

Kui ma notari juures lepingut allkirjastasin, küsis notar, kas olen oma otsuses kindel. Naeratasin ja ütlesin, et jah. Et see

Kui mitte naaber Helvi teiselt korruselt, kes näitas mulle seda postitust oma telefonis — paneksin tõenäoliselt siiamaani iga kuu sada

Haigekassa kiri tuli teisipäeval. Avasin selle köögis laua taga, lugedes aeglaselt, sest silmad pole enam need mis kunagi — ja