Huvitav

– Jälle tõid täis poekotid „Maximast“? – ütles Marko, kui ma uksest sisse astusin. Vihmapiisad tilkusid veel mu mantlilt, aga

Ma vaatasin seda fotot pikka aega. Ema — heledas kleidis, kaunilt sätitud juustega, punapõskne ja rõõmus. Ja tõesti, tema kõrval

Olen 50-aastane. Pole abielus, pole perekonda, pole lapsi. Elan üksi, olen harjunud, kuigi mõnikord õhtuti on nii vaikne, et isegi

Mees sõitis suveks maale, aga mul ei õnnestunud kuidagi järele sõita. Töö, aruanded, lõputud tähtajad. Ta tegi telefoni teel nalja,

15. märtsi hommik 1990. aastal algas halli taevaga. Õhus oli tunda vihma lõhna ja maja elas omas rütmis. Ema kattis

Seisin noaga koogi kohal, elutoas lauldi “Sto lat” ja minusse justkui tõmmati eesriie — see sama, mille taha olin aastaid

Tahtsin pileteid välja printida, aga tema arvuti oli lukus. Sisestasin automaatselt vana parooli – see töötas. Töölaud oli tühi, välja

Leidsin mehe taskust kviitungi «hotellitoa» ja taksosõidu eest kell 23:40 — eile väitis ta, et oli öövahetuses tööl. Katsin laua

Ma ei unusta kunagi seda külma detsembriööd, kui helises telefon. Torust kostusid pisarad: “Ma ei saa hakkama… Ei taha lapsest

Ma pole kunagi pidanud ennast romantikaks. Kogu elu — arved, töö, ostud, lõunad, kool, polikliinik. Mees oli. Elasime koos kakskümmend