Huvitav

Mu poeg sai neljakümne kaheaastaseks. Helistasin hommikul — nagu alati tema sünnipäeval, nagu olin teinud nelikümmend kaks aastat järjest. Telefon

Tütar kolis kaksteist aastat tagasi teise linna. Töö, karjäär, uus elu. Lasin tal minna ilma liigsete sõnadeta — täiskasvanud inimesel

Tütar valmistus pulmadeks peaaegu aasta. Püüdsin aidata end peale surumata — andsin nõu siis, kui minult küsiti, ja aitasin pisiasjadega.

Minu ja õe vanusevahe on neli aastat. Tema on vanem. Kogu elu on ta olnud see, kes võtab rohkem enda

Me elasime samas majas peaaegu kümme aastat. Tema oma perega korrus kõrgemal, meie mehega allpool. Tavaline naabrus — tervitasime liftis,

Me oleme sõbrad olnud kakskümmend kaks aastat. Tutvusime tööl — noortena, mõlemad alles alustasime. Hiljem viis elu meid eri suundadesse,

Meid on kaks — mina ja mu vend. Vanusevahe on neli aastat, tema on vanem. Kasvasime üles samas korteris, tunneme

Mu tütar on olnud abielus viis aastat. Väimehe võtsin ma kohe omaks — rahulik, töökas, tütar on temaga õnnelik. Esimestel

Lapsed olid juba ammu rääkinud, et mul oleks vaja puhata. Mina lõin käega — mis puhkus, maja, aed, toimetused. Aga

Mu lapselaps on kaheksa-aastane. Ta tuleb minu juurde igal nädalavahetusel — see on meie väljakujunenud rütm. Tütar toob ta reede