Huvitav

Minu neljakümne seitsmes sünnipäev möödus nii nagu eelnevadki — vaikselt, ilma külalisteta ja naeruta. Laual olid kolm taldrikut: üks minu

Ema lahkus teise mehe juurde, kui olin üheteistkümnene. Mind kasvatas isa — range, kangekaelne, kuid alati olemas. Kahekesi pidasime kodu

Kõik algas nagu tavapärane päev, mis äkki muutus unustamatuks. Olin oma seitsmeaastase pojaga poes. Ta, rõõmus ja uudishimulik, puudutas kogemata

Äkitselt hakkas mulle kirjutama minu tuttava abikaasa. Alguses teemadeks olid tööasjad: tähtajad, dokumendid, üks tööalane küsimus. Vastasin kohe, et lahendan

…ja väike pärlikõrvarõngas — seesama, mille ema mõni aasta tagasi kaotas. See veeres välja vanast vaiba voltist ja peatus põrandaliistu

Asendasin naaberrühmas kolleegi. Lapsi ja vanemaid nägin esmakordselt. Õhtul tuleb ema ja ütleb kohe: — Ma lähen haiglasse. Isa töötab

Kui kohtusin oma naisega, oli tema tütar kolmeaastane. Pisike, tõsine, suurte silmadega. Alguses hoidis eemale, aga siis tuli ühel hetkel

Tööl oli meil naine — viie lapse ema. Alati väsinud, aga sõbralik ja rahulik. Tavaliselt tuli vaiksel häälel küsima: —

Väga hea, elav tõmbenöör — igapäevane olukord, kuid potentsiaaliga muuta lugu sügavamaks ja liigutavamaks. Siin on üks võimalik areng, sinu

Kui mees haiglasse sattus, ei lahkunud ma tema kõrvalt. Iga päev — seal, hommikul. Küpsetasin kaneelisaiakesi, tema lemmikud. Ta naeratas,