Huvitav

Mu kallid, kui te loete neid ridu, tähendab see, et mul pole õnnestunud teile kõike öelda, mida tahtsin. Ma ei

Vana kai väikeses kalurikülas oli juba ammu ajahambast puretud. Puit prägises jalgade all ja roostes laternad virvendasid vaevumärgatavalt kogunevas hämaruses.

Anna armastas vanakraamiturge. Teda tõmbasid asjad, milles peitusid lood, mälestused ja võõrad saatused. Sel päeval jalutas ta müüjate lettide vahel,

Vihm trummeldas vastu katust, voolates väikeste ojadena mööda aknaklaase. Tuul kõigutas vanu puid, ja öö tundus eriti süngena. Thomas istus

Kui paat tormi ajal ümber läks, ei uskunud keegi, et keegi võiks ellu jääda. Päästjad otsisid päevi, kuid ei leidnud

Vanale raudteejaamale polnud juba ammu sõitnud ükski rong. Rööpad olid rohtu kasvanud ning rongipeatused jäänud aastate taha. Päeval tundus see

Maja asus küla äärealal, viltu vajunud, katkiste akendega ja katusega, mis oli ammu oma terviklikkuse kaotanud. Külaelanikud olid mitmeid kordi

Ma mäletan seda päeva nii, nagu see oleks olnud eile. Mul oli käes kindlalt ümbrik rahaga—sama raha, mida ema ja

Mul on parim sõbranna Katja. Oleme tuttavad olnud palju aastaid ja meie elud on kuidagi alati paralleelselt kulgenud. Vahetasime peaaegu

Koputus. Vaevu kuuldav, õrn nagu vihmapiisk, mis põrkub vastu klaasi. Eakas mees, seljas vana villane kampsun, tõstis aeglaselt pea ja