Huvitav

Kolmekümnendat aastapäeva pidasime mitte suurejoonelises saalis, vaid tavalises kodulähedases restoranis. Väike bankett, lähedased, kolleegid, ühine arve ette tasutud, tort külmkapis.

Kui sain kaheksateist, kinkis vanaema mulle punase kardigani. Käsitsi kootud tema poolt — lihtne, ilma moekate mustriteta, ilma sildita. Olin

Mina olen Liis. Minu õde – Kärt. Juba lapsena olime eri mastist: mina planeerisin, tema läks tunde järgi. Mina tegin nimekirju, tema

Mu õde lahkus ootamatult. Infarkt. Hommikul helistasid naabrid, öeldes, et ei jõudnud isegi kiirabi kutsuda. Ma ei saanud kohe aru,

— Paki oma asjad kokku. Alates tänasest sa siin enam ei ela, — ema hääl oli külm, silmad — võõrad.

– Ema, kui kaua sa plaanid veel siin olla? – Kristi hääl oli jahe nagu sügisene udu üle Pirita ranniku. Ta seisis

– Jälle liiga soolane, – kuulsin selja tagant Kairi häält. Need kolm sõna lõikasid õhku nagu väikesed nõelad. Tahtsin vastata: „Siis tee

Ma poleks kunagi uskunud, et tuleb päev, mil ütlen oma pojale Rasmusele, et ta peab lahkuma. Ta oli mu ainus laps,

Kui mu poeg Martin tuli poest uhiuue telefoniga, jäi köök vaikseks. – Jälle uus mudel? – lipsas mul üle huulte, kui nägin

On hetki, mis jäävad igaveseks südamesse. Mitte sellepärast, et need oleksid olnud ilusad või ideaalsed, vaid seepärast, et neis avaldub