Bussipeatuses seisis üksildane poiss – selgus, et ta ootas kedagi, keda enam ei ole tema kõrval

Vanas bussipeatuses, kus harva keegi üle minuti peatus, seisis igal õhtul samal ajal üks poiss. Väike seljakott, sinised tossud, pilk teel kaugusesse. Tal ei olnud enam kui üheksa aastat. Igal aastaajal — talvel sooja jopega, suvel nokamütsi ja veepudeliga — tuli ta peatusse, istus pingile ja ootas. Ta ei palunud abi, ta ei vaadanud telefone. Ta lihtsalt ootas.

Naabruskonna elanikud olid teda märganud. Mõned tundsid temast kahju. Mõned kehitasid õlgu. Ühel päeval peatus algklasside õpetaja nimega Emma, kes kõndis peatusest mööda. Ta oli poissi juba mitu korda seal näinud ja sel korral otsustas temaga rääkida:

— Tere. Ootad kedagi?

Poiss noogutas. Tema pilk püsis endiselt teel.

— Ema. Ta lubas tulla minu juurde. Ütles, et tuleb kollase bussiga.

— Kus sa elad?

— Vanaemaga. Aga ema ütles, et kui ta saab, siis ta tuleb tagasi. Ma tulen siia, et mitte maha magada.

Poisil olid lihtsad sõnad, aga midagi tema hääles puudutas Emmat sügaval hinges. Ta ei paistnud segaduses ega hirmunud. Vastupidi — ta oli justkui harjunud ootama. Harjunud uskuma.

Järgmisel päeval tuli Emma samal ajal tagasi bussipeatusesse. Poiss istus seal jälle. Ta istus tema kõrvale, sõnagi lausumata. Kolmandal päeval tõi ta poisile termosetäie teed. Poiss tänas ja lausus:

— Aga mis siis, kui ta täna tuleb?

Möödus nädalad. Emma sai teada, et poisi nimi on Noa. Ta elas vanaemaga naabruses ja käis samas koolis, kus Emma õpetas, ainult et nooremates klassides. Tema isa lahkus ammu ja ema kadus ühel päeval samuti. Vanaema ütles, et ema töötab teises linnas, aga «ei saa veel koju tulla». Noa uskus seda. Ja iga õhtu ootas ta.

Kord, kui nad jälle koos seal istusid, ütles poiss:

— Ma tean, et võib-olla ta ei tulegi. Aga kui ma enam ei oota, siis ta arvab, et see pole minu jaoks tähtis. Aga see on.

Emma ei osanud sellele vastata. Ta lihtsalt võttis poisil käest kinni. Ja siis pakkus talle:

— Aga mis oleks, kui ma ootaksin koos sinuga? Ainult et me hakkame ootama kõiki, kes kellelegi olulised on. Mitte ainult su ema. Kas sobib?

Poiss noogutas. Ja esimest korda naeratas.

Sellest ajast peale istusid igal õhtul peatuses kaks inimest. Mõnikord liitus nendega teisi lapsi. Vahel ka täiskasvanuid. Mõni lihtsalt jõi teed ja istus vaikselt. Mõni jagas oma lugusid nendest, keda ta ootas.

Peatusest sai vaiksuse ja usu koht. Koht, kus võis oodata — mitte üksi. Ja isegi kui keegi ei tule, tead, et tulid siia põhjusega.