Bussipeatuses ootas ta kedagi 20 aastat – kuid just sel päeval istus tema kõrvale inimene, kes teadis tema saladust

Pisike bussipeatus peatänava lõpus nägi välja täiesti tavaline. Metallist varikatus, puidust pink, kulunud sildiga sõiduplaan. Aga kogu linnas teati: iga päev, täpselt kell 17:15, istub seal tema – naine heledas mantlis ja must kott süles. Tema nimi oli Emma.

Emma tuli sinna iga ilmaga. Kuumaga hoidis ta käes pisikest lehvikut, vihmaga – vana kokkuvolditavat vihmavarju. Linn ümberringi sumises elust: autod vahetusid, lapsed kasvasid suureks, poed suleti ja avati uuesti. Aga Emma jäi alati samale pingile, istus vaikselt, vaadates teele, justkui ootaks, et vajalik buss kurvi tagant ilmuks. Kuid ta ei istunud kunagi ühelegi bussi peale.

Ühel päeval saabus linna mees nimega Marten. Ta oli siin kunagi ammu, nooruses, kuid lahkus pärast seda. Nüüd naasis ta – vaid mõneks päevaks. Jalutades mööda tänavaid, märkas ta teda. Midagi tema rühis, rahulikkuses, millega ta istus, tundus tuttav.

Järgmisel päeval tuli ta bussipeatusse varem. Kell 17:15 ilmus Emma, nagu alati, pani vihmavarju hoolikalt kõrvale, istus pingile ja asetas koti sülle. Marten istus tema kõrvale. Minuti nad vaikisid.

– Vabandage, – ütles ta ettevaatlikult, – aga kas te… ootate kedagi?

Emma pööras pea tema poole. Tema silmad olid soojad ja veidi väsinud.

– Jah, – vastas ta. – Ootan kedagi, kes lubas tagasi tulla. Kakskümmend aastat tagasi.

Marten ei oodanud sellist ausust. Kuid tundis, et peab jääma.

– Kas te tõesti usute, et ta võib veel tulla?

– Ma ei oota bussi, – naeratas ta vaikselt. – Ma ootan hetke. Me leppisime kokku siin kohtuda. Kui ta kunagi tahab tagasi tulla, olen ma kohal.

Marten jäi vait. Süda peksles. Ta mõistis, keda Emma ootas. See oli tema vend – Jules, kellega nad nooruses koos linnast lahkusid, unistades vallutada maailmalinnasid. Jules kirjutas tihti kirju, kuid hiljem harvemini, kuni need lõpuks lakkasid. Ta rääkis sageli tüdrukust nimega Emma, keda maailm unustab, aga mitte tema.

– Ma tundsin teda, – ütles Marten. – Jules… oli mu vend.

Emma ei muutnud ilmet. Ta ainult noogutas.

– Ma arvasin. Teie silmad on sarnased.

Nad istusid kaua. Bussid sõitsid mööda, üksikud möödujad viskasid neile pilke, kuid keegi ei häirinud. Marten rääkis, et Jules on elus, kuid elab juba pikka aega teises riigis. Tal on pere. Ta ei kirjutanud, sest ei teadnud, kuidas selgitada, miks ta tagasi ei tulnud.

Emma kuulas vaikselt. Siis ütles:

– Ma ei oodanud, et ta tuleks tagasi. Ootasin, et mitte unustada, kuidas ta lahkus. Ja mul oli seda vaja.

Pärast seda ei käinud ta enam iga päev. Mõnikord – reedeti. Mõnikord – kevadel. Aga nüüd oli pingil alati kaks inimest. Sest mälestused pole üksindus. Need on vaikne usk, mida saab jagada.