Bussijuht märkas, et viimasel peatusel jääb alati üksik kott – ühel päeval vaatas ta sisse

Rein töötas linnaliini bussijuhina juba üle kahekümne aasta. Tema marsruut oli alati üks ja sama: elavast kesklinnast välja kuni vaikse ääremail asuva peatuseni, kus ülejäänud teekonna ääristasid põllud ja üksikud ehitised. Ta tundis kõiki reisijaid nägupidi, noogutas sõbralikult püsisõitjatele, kannatas ära uustulnukate eksimused ning korjas üles unustatud vihmavarje ja kindaid. Kuid ühel päeval märkas ta midagi kummalist.

Igal õhtul, ühel ja samal kellaajal, oli viimasel istmel must riidest kott. Väikene, lukuga sulguv. Keegi ei toonud seda tema nähes. Keegi ei kiirustanud sellele järele. See kott lihtsalt ilmus – ja jäi sinna.

Kahel esimesel õhtul jättis ta koti dispetšeriputkasse. Kolmandal leidis ta jälle täpselt samasuguse. Rein arvas, et see on mingi kellegi nali. Või siis mõne hajameelse reisija töö. Aga kott ilmus ikka ja jälle. Iga kord täpselt samasugune.

Ühel õhtul, vahetult enne viimast peatust, lülitas Rein mootori välja, astus koti juurde ja ohkas sügavalt. Midagi selles kotis ei andnud talle rahu. Ta istus kõrvalistmele ja tõmbas luku lahti.

Sees oli väike pakk: termos, fooliumisse mässitud võileib ja väike paberitükk.

> „Juhuks, kui olete väsinud. Aitäh, et meid sõidutate. Ma ei saa seda teile otse öelda, aga loodan, et tunnete end hinnatuna.“

Reinu süda värises. Ta vaatas bussi salongi üle. Tühi. Vaikus. Ainult peegeldused akendel. Rein sulges koti hoolikalt ja jättis selle samasse kohta.

Järgmisel päeval leidis ta uue koti. Sama sisuga. Ainult sedel oli seekord erinev:

> „Mul ei ole palju, aga ma oskan süüa teha. Teie teete iga päev sama tööd, ja see on tähtis. Lihtsalt teadke – see ei jää märkamata.“

Rein püüdis autorit välja selgitada. Vaatas üle kaamerasalvestised, küsis kolleegidelt. Keegi ei teadnud midagi. Ta otsustas vastata. Kirjutas kotis olnud sedelile lühikese kirja: „Aitäh. See tähendab mulle palju.“

Nii jätkus see pea terve kuu. Ja ühel päeval oli kotis foto. Mustvalge. Tüdruk patsidega seisab bussi kõrval, hoides täiskasvanu käest kinni. Tagaküljel oli kirjas: „Kunagi viisite meid sihtkohta meie kõige raskemal päeval. Ma pole unustanud.“

Rein ei teadnud, kes see oli. Kuid sellest päevast peale vaatas ta oma sõite teistsuguse pilguga. Mitte kui lõputuid ringe, vaid kui niite, mis ühendavad tundmatuid inimesi.

Mõnikord tuleb tänulikkus vaikselt. Kaudu koti istmel. Kaudu teetermose. Kaudu sildita kirjakeses. Kuid sellegipoolest – mitte vähem päriselt.