Author: Olivia

Mul on kaks tütart — kaheksa ja viieteistkümneaastased. Kasvatan neid üksinda. Kui mees lahkus, arvasin, et ei saa hakkama, aga

Me lahutasime naisega kuus aastat tagasi. Tütar keeldus siis kategooriliselt minuga suhtlemast. Ta oli üheksa-aastane, hoidis emast kinni nagu päästerõngast

Poeg naaseb koolist koju – on täiesti pisarais ja paistes silmadega. – Mis juhtus? – küsin, tundes juba, kuidas kõik

Mul on kakskümmend seitse aastat vanust ja elan vanemate juures. Mitte sellepärast, et ma ei saaks ära kolida, vaid lihtsalt

Endine mees on pärit paljulapselisest perest. Neil on see nagu salasõna: igal tädil kolm-neli, vanaemal — seitse, igal perefotol —

Pulmades kinkis naise ema raha. Kaunis ümbrikus, kaardiga. Me olime siis rõõmsad: kõik ausalt, ilma liigse paatoseta, lihtsalt kingitus. Ei

Seisan bussipeatuses. Külm on, buss ei tule, inimesed kõik ootavad. Kõrval seisab hoolitsetud vanaema, näeb välja umbes 75-aastane, hallis mantlis,

Ämm andis mulle portselanist kassi ja ütles: «Las see kaunistab sinu kodu.» Jah, kaunistab küll, mõtlesin ma. No mis siis

Läksin kohtingule mehega, kellega mind tutvustas sõbranna. – Normaalne, täiskasvanud mees, – ütles ta. – Viiskümmend kaks, töötab, hooliv, ilma

Mulle helistas kell kaks öösel mingi kärkiv naine ja ütles, et ma ei sekkuks nende perre, muidu helistab ta mu