Author: Olivia

Mu isa on seitsekümmend kaks aastat vana. Elab üksi — ema lahkus kaheksa aastat tagasi. Olen tema ainus poeg. Käin

Ma olen isa. Mu poeg on kolmkümmend kuus aastat vana. Me olime alati ühenduses — mitte iga päev, aga vähemalt

Äi helistas neljapäeval umbes keskpäeva paiku. Olin tööl — nägin tema numbrit ja imestasin. Me saame omavahel hästi läbi, aga

Äi helistas kolmapäeva hommikul. Number oli võõras — ma oleksin peaaegu kõne katkestanud. Võtsin siiski vastu. Ta ütles kohe, kes

Tütar helistas reede õhtul. Hääl oli vaikne — ta rääkis peaaegu sosinal, kuigi oli kodus üksi. Ta ütles, et tahab

Mu abikaasa läks laupäeval välja umbes keskpäeva paiku. Ta ütles — lähen toon leiba, võib-olla astun ka apteegist läbi. Tavaline

Tütar helistas kolmapäeval umbes keskpäeva paiku. Hääl oli kiirustav — tööl pandi talle peale kiireloomuline koosolek ja ta ei jõua

Naine pani end septembris kursustele kirja. Ta pakkus selle ise välja — ütles, et tahab töö jaoks keeleoskust parandada. Toetasin

Naaber elab otse vastas — oleme samal trepiplatsil juba üheksa aastat. Täiesti tavaline naabrussuhe — teretame, aitame vahel pisiasjadega. Ta

  Ma olen isa. Mina ja mu naine adopteerisime poja, kui ta oli nelja-aastane. See otsus ei tulnud kergelt —