Author: Olivia

Kui meie kasuisa Oliver meie ellu ilmus, mõistsime koos õe Mariaga kohe, et selle inimesega igav ei hakka. Tal oli

Olen 55-aastane. Ja mul pole midagi. Ei naist, ei peret, ei lapsi, ei tööd. Ainult vaikus toas, tühi tass laual

Kolm nädalat tagasi lahkus mu ämm, ja tema advokaat kutsus meid kõiki kokku, et testamenti avalikustada. Ta jättis endast maha

Ma tahan lihtsalt südamelt ära rääkida, et see talumatu valu muutuks natukenegi kergemaks… Võib-olla keegi tunneb selles loos ennast ära,

Vana kivimaja Tallinna kesklinnas tervitas Leenat oma kulunud väärikusega – trepikoda kõlas nagu kaev, lõhnas niiskuse ja millegi kergelt hapuka

Mu tütar saatis sõnumi: „Issi, täna õhtusöögile ära tule. Mark on selle vastu.“ Istusin telefon käes ja lugesin neid sõnu

Liina oli ammu kavatsenud külastada oma lapselapsi pealinnas. Aeg läks, kuid ta ei suutnud ikka veel otsustada. Tee oli pikk

Ühel päeval kaotasin oma poja kaubanduskeskuses. Me hoidsime teineteisel käest kinni, kuid ma pöörasin hetkeks pilgu ja ta oli kadunud.

Mina ja Olav unistasime alati suurest perest. Kuid pärast kümmet aastat abielu sai selgeks, et meil ei ole võimalik lapsi