Author: Olivia

Ema palus mind vana maja pööningut korda tegema. — Seal on nii palju rämpsu, Nikolas. Tuleb enne müüki ära visata.

Piltidel – naeratused, harmoonia. Tema on särgiga, mina kerge meigiga ja käsi tema õlal. Keegi ei oskaks arvata, et meie

Ta pakkis oma asjad ja lahkus, vaatamata tagasi. Ütles ainult, et on armunud ja tahab veel kord elus «tunda midagi

— Ema, sa vist oled hulluks läinud! — hüüdis tütar, vaadates mind nagu ma oleksin peast segi. — Sa armusid?!

Kui ta laupäeva hommikul tütre minu juurde tõi, avasin ukse ja ütlesin enne, kui neid sisse lasin: – Kõigepealt raha.

Ma nõustusin minema kohtingule noormehega, kelle mulle tutvustas sõbranna. Ta ei ilmunud välja tavalise poebuuketiga, vaid tõi uhked roosid. Õhtu

Olen töötanud ühes kontoris peaaegu kümme aastat. Mul on 58 aastat ning olen alati pidanud oma kolleege teiseks perekonnaks. Me

Telefon oli hääletu režiimi peal, kuid laua peal köögis kõlas vibratsioon nagu lask. Ekraanil oli tundmatu number. Mees oli just

— Mis sa teed, ema?! Kas sa oled aru kaotanud?! — karjus mu poeg, tema nägu oli punane nagu peet.

Kuni sain 18-aastaseks, ajas isa mind kodust välja — sest jäin rasedaks mehega, keda ta pidas «halvaks valikuks». Jäin üksi.