Author: Olivia

Mina ja Arvo olime abielus kolmkümmend kolm aastat. Abiellusime noorelt – mina olin 22, tema 26. Alguses oli palju armastust,

Ma ei tõstnud häält. Ma ei nutnud. Ma ei reageerinudki kohe. Lihtsalt vaatasin teda, nagu vaataksin kedagi, keda näen esimest

„Emme, palun, ainult paariks päevaks. Ma enam ei tea, mida teha. Tanel jäi haigeks, mina pean tööle minema, lasteaed on

Oli juba südaöö ammu möödas, kui kuulsin uksekella. Hüppasin voodist üles, süda tagus rinnus nagu hull. Esimene mõte – midagi

Kui meie kasuisa Oliver meie ellu ilmus, mõistsime koos õe Mariaga kohe, et selle inimesega igav ei hakka. Tal oli

Olen 55-aastane. Ja mul pole midagi. Ei naist, ei peret, ei lapsi, ei tööd. Ainult vaikus toas, tühi tass laual

Kolm nädalat tagasi lahkus mu ämm, ja tema advokaat kutsus meid kõiki kokku, et testamenti avalikustada. Ta jättis endast maha

Ma tahan lihtsalt südamelt ära rääkida, et see talumatu valu muutuks natukenegi kergemaks… Võib-olla keegi tunneb selles loos ennast ära,

Vana kivimaja Tallinna kesklinnas tervitas Leenat oma kulunud väärikusega – trepikoda kõlas nagu kaev, lõhnas niiskuse ja millegi kergelt hapuka