Author: Marthin

Anna armastas vanakraamiturge. Teda tõmbasid asjad, milles peitusid lood, mälestused ja võõrad saatused. Sel päeval jalutas ta müüjate lettide vahel,

Iga päev, täpselt kell kolm pärastlõunal, istus kooli hoovi kõrval olevale vanale puupingile eakas naine. Ta hoidis käes kudumit meenutavat

Vihm trummeldas vastu katust, voolates väikeste ojadena mööda aknaklaase. Tuul kõigutas vanu puid, ja öö tundus eriti süngena. Thomas istus

Kui paat tormi ajal ümber läks, ei uskunud keegi, et keegi võiks ellu jääda. Päästjad otsisid päevi, kuid ei leidnud

Vanale raudteejaamale polnud juba ammu sõitnud ükski rong. Rööpad olid rohtu kasvanud ning rongipeatused jäänud aastate taha. Päeval tundus see

Maja asus küla äärealal, viltu vajunud, katkiste akendega ja katusega, mis oli ammu oma terviklikkuse kaotanud. Külaelanikud olid mitmeid kordi

Esimest korda märkas ta seda kassi sügisel, kui koolist koju jalutas. Prügikastide vahel kössitas kõhn triibuline kass, kellel oli rebenenud

Koputus. Vaevu kuuldav, õrn nagu vihmapiisk, mis põrkub vastu klaasi. Eakas mees, seljas vana villane kampsun, tõstis aeglaselt pea ja

Igal õhtul kaetakse laud väikeses talumajas küla ääres. Lihtne linik, tavaline valge nõu, värske leivakäär ja suur taldrik kuuma suppi.

Martin ei mäletanud, kuidas ta haiglasse jõudis. Kõik, mis tal mälus oli, oli päästeteenistuse kõne ja kolm sõna, mis pahupidi