Author: Marthin

Jooksin bussi viimasena peale. Olin märg, ärritunud, telefon käes. Kõik kukkus kokku: tähtaeg, tüli tööl, unustatud kohtumine. Tahtsin lihtsalt sõita

3. jaanuar. Täna panin selga selle sama kleidi. Lillemustriga. See oli kapis olnud kakskümmend aastat. Miks mitte? Niikuinii keegi ei

Kunagi ei saanud ta köögist välja tulla — kõik helises, kees, keegi kutsus, keegi küsis, keegi palus. Nüüd — ainult

Seitse nelikümmend viis hommikul. Nurgal ristmikul ilmub tema — mantlis, kepp käes, pehme pilguga. Veidi kühmus, aga sirge kõnnakuga, nagu

Ta kõnnib aeglaselt, kandes vana halli mantlit ja peaaegu tühja kotti. Turul tunnevad nad teda, kuid mitte ostjana. Teda toob

Tere. Sa ilmselt ei mäleta mind. Kuid mina mäletan. Mäletan sinu lõhna, su sõrmede maitset, kui ma alles väike põnn

Ma vananen. Jalad on hommikuti valusad ja mul on vaja natuke rohkem aega, et tõusta. Kõrvad pole enam nii teravad

Ta ilmus nende ellu peaaegu juhuslikult. Lärmakas varjupaigas, kus iga haukumine, iga pilk oli palve: «Võta mind kaasa». Ta istus

Ta istub igal õhtul aknalaual. Jõllitab tühja tänavat, silmad — kollased nagu lambid, põlevad vaikse valgusega. Talle ei ole keegi

Iga hommik tõuseb ta esimesena. Sirutab end, nagu ta on alati teinud, isegi siis, kui ta oli veel kutsikas, ja