Author: Marthin

Maria märkas teda esialgu mitte kohe. Ta elas kõrvalmajas, käis harva väljas, alati samas kulunud nööpidega mantlis ja kepp, mille

Oliver leiutas selle reegli juba koolis. Ta ei mäletanud, mis teda täpselt tõukas — võib-olla see lõuna, kui ta jäi

Sel õhtul kiirustas Sebastian. Peale pikka päeva unistas ta ainult vaikusest, teetassist ja pleedist. Majasissekäigu juures märkas ta eakat naist

Bussipeatuses oli tuuline. Hall hommik, pidevad pilved, mööduvad inimesed langetatud peadega. Anna seisis, käed ümber õlgade, ja ootas. Mitte bussi

Andreas seisis piimariiulil ja ootas oma järjekorda kassas. Laupäev, kodulähedane pood, tavapärane sagimine: mõni kiirustas, mõni valis kaua, mõni nurises,

Kui nende ellu tuli Aleks, muutus kõik. Kuid mitte kohe. Alguses olid pisarad, hirm ja segadus. Siis tulid meeleheitlikud katsed

Kodus oli harjumatult vaikne. Klara seisis akna juures kohvitassiga, mis oli juba jahtunud, ja vaatas, kuidas naabrite peenral liigutasid tuules

Minu kallis Lukas, Ma kirjutan sulle seda kirja, kuigi tean — sa harva loed nüüd kirju. Kõik on kiire, kõik

Kui Niko astus elutuppa, kuulis ta kummalisi sahinahääli. See oli vaikne hommik, just selline, nagu ta armastas: pehme valgus läbi

Maja oli vaikne. Köögis tiksub kell ühtlases rütmis, akna taga sahistab tuul, justkui oleks ka päevast väsinud. Anastassia lamab silmad