Author: Marthin

Nurgal seisev maja oli juba ammu tühi. Ta lagunenud katuse, koorunud värvi ja aiaga, mis mõnest kohast püsis sõna otseses

Sofia oli seitsmeaastane, kui ta esimest korda ütles emale, et tal saab olema õde. See juhtus vaiksel õhtul köögilaua taga,

Väikese linna keskvaksalis oli koht, mida teadsid kõik – pink kolmanda tee ääres, väljapääsu lähedal. Seal istus iga päev ühel

Tommas oli vaid viieaastane, kuid tal oli juba tähtis ülesanne. Igal õhtul, enne magamaminekut, pani ta väikese kaussi natuke sööki

Ühes väikeses külas, kus raudteerööpad kulgesid läbi põllu, elas üheksaaastane poisike nimega Louis. Igal hommikul pärast kooli jooksis ta raudtee

Kui Peeter kolis väikesesse majja külakese servas, unistas ta vaikusest, loodusest ja üksindusest. Tema töö lubas tal kodust töötada, ja

Pisike bussipeatus peatänava lõpus nägi välja täiesti tavaline. Metallist varikatus, puidust pink, kulunud sildiga sõiduplaan. Aga kogu linnas teati: iga

Mälestusmärk seisis allee lõpus – tagasihoidlik, ajahambast tumenenud, graniitplaadil äratuntavad vaid kulunud tähed. Kohalikud ei pannud seda peaaegu tähelegi. Kunagi

Postisaadetised linna serval asuvasse hooldekodusse saabusid harva. Mõnikord tulid postkaardid lähedastelt, veel harvemini ajalehed või arved. Seetõttu oli töötajate üllatus