Author: Marthin

Härra Benet elas külaäärel. Tema maja seisis otse metsaservas ja viimased viisteist aastat oli ta veetnud üksinduses. Pärast pensionile jäämist

Ühel soojal augustiõhtul 1994. aastal seisis kuueteistkümneaastane Rachel ookeani kaldal, pudel käes. Läbipaistvast klaasist pudel, mille sees oli neljakordselt kokku

Elmi tänava maja number 12 oli juba ammu tühi. Kardinad akendel olid pleekinud, aed kasvanud metsikuks ja postkast kiikus tuules

Igal õhtul pärast kella kaheksat keetis Laura teed — kanget, lusikatäie meega — ja asetas tassi oma magamistoa aknalauale. Aken

See oli tavaline laupäev. Kloë, kaheteistkümneaastane koolitüdruk, kellel oli alati sassis pats ja uudishimu, mis võis võistelda kassidega, jalutas pargis,

Maja, kuhu Martin kolis, oli vana, kuid täis iseloomu. Puidust põrandad nagisesid, seinad kandsid ajastutruud lõhna ja pööning lubas saada

Esimesed lilled ilmusid septembri keskel. Koolimaja peasissekäigu trepil lebas korralik kimp – kollased karikakrad ja põllutaimed, seotud rohelise lindiga. Keegi

Vanas bussipeatuses, kus harva keegi üle minuti peatus, seisis igal õhtul samal ajal üks poiss. Väike seljakott, sinised tossud, pilk

Ühes väikeses kohvikus, mis asus linnatänava nurgal, töötas kokk nimega Thomas. Teda teadsid kõik: mitte nime järgi — vaid maitsete